Appi lugege seda – mul on pisarad silmas ja ma olen südamepõhjani liigutatud, et mu eilse teksti peale(https://www.kadripurje.com/blogi/naine-vaata-ennast-peeglist/) oma alasti ilu peeglist vaadata potsatas mu postkasti avameelselt-ausalt järgmine kiri, anonüümsena nagu ma lubasin:

Tere!

Naised ja kehakaal – teema, mis on vist aktuaalne iga kasvava neiu kui naise sisemuses. Olen peaaegu alati olnud rahulolematu oma kehakuju üle. Vanusega hakkab tekkima aga mingi rahulolu. Nähes Sinu üleskutset hakkasid mõtted jooksma.

Olen salamisi vaadanud ja jälginud sinu postitusi ja kui hakkasid ülesse lugema mida naised fotosessioonidel vabandavad – ei ole fotogeeniline, mul on tselluliit, mul on voldid jne…hakkasin naerma…ilmselgelt mõnus äratundmisrõõm.

Olen 31. aastane kahe lapse ema. Lapsed on mind hoidnud ja rasedusest venitusjälgi mul ei ole – võin karjuda ja uhkusega öelda,et mul on vedanud. On vaid mõned heledad jäljed reitel, mis jäänud kiirest nö kasvueast. Kuid tundub, et neid näen ka vaid mina – paratamatult on kõige kriitilisem enda keha vastu naine ise. Mul on palju sõbrannasid, kellel ei ole niimoodi “vedanud”, kuid hoolimata sellest on nad ju ilusad – venitusarmid ei muuda naist kohe kindlasti ebaväärtuslikumaks. Pigem näitab minule see kui ohverdavad on naised kui nad saavad emaks. Kõigepealt nad ohverdavad oma keha…kuhu võib jääda jälg terveks eluks – omatmoodi on see ju ilus ja austust vajav jälg.

Ma ei ole kohe kindlasti ülekaaluline kuid ikka tundub mõnda ilusat kleiti või kostüümi kandes, et siit tuleb volt ja siit nagu ikka pole ilusasti ja kõht punnitab jne. Võtsin end siis alasti ja mõtlesin Sinu sõnadele igapäev üks asi mis mulle mu keha juures meeldib- ja opaaa kohe hakkasid peas jooksma mõtted, mis ei meeldi. Naersin ja häälestasin end ümber. Mis mulle meeldib, mis mulle meeldib! Naljaks aga uskumatu esimesena kiidaksin ma oma nibusi-ilusad pisikesed ja üldsegi mitte laialivalguvad…sellised nupsukesed…ah ahaaaa. (Enda kiitmine ja iseendale komplimendi tegemine tekitab kuidagi natuke kohmetu ja piinliku tunde). Sa küll ütlesid iga päev üks asi kuid kui juba jõudsin ühe ilusa osa enda kehalt leida tundus mulle juba, et mu “seljajoon ” on nii ilusalt naiselik…lisaks veel kolm sünnimärki, mis tekitavad kolmnurga kuju. Lisaks on mul veel suur sünnimärk rindade vahel, mis tundub kuidagi seksikas jne.

Mul on nö ratsuripuusad…sellised laienevad-lapikud ….omapärased. Alasti olles tundusid täitsa ilusad sobivad mulle-tundub,et minu omapära. Pepu on ok…ah ahaaa…(alati võiks ju ilusam ja pringim olla aga üritan leppida sellega mis mulle on antud). Mäletan kui uhke ma olin peale esimese lapses sündi, minu kaal kadus nagu mühiseb. Kaalu kadus rohkem kui oli enne lapse sündi. Laps oli vist 7 kuine, oli suvi, kuna imetasin veel last olid mu rinnad sellised kopsakad, pringid – tagumikku praktiliselt ei olnud riidesuurus oli praegusest 2 numbrit väiksem. Olin nii uke enda üle. Uhke seniks kunis sõbranna kutsus mind kuhugile trenni. Rühmatreening toimus peegli ees ja kui ma seal end teiste naistega koos peeglis vaatasin ma ei olnud endaga rahul- olin ju naine….NAINE….aga puusi ja peput mul polnud, jalad olid nagu kriipsud…polnud nagu midagi naiselikku…mingi tissidega kriipsujuku.

Teise lapsega mul nii ei läinud…kõik oli vastupidine. Nimelt jäi puusadesse, jäi pepusse ja kõhule üleliikset, kuid kadus rindadest palju palju. Rinnad on ka selline naistele hell teema. Hetkel olen ma oma väikeste rindadega leppinud – mine pesupoodi osta ekstra push-up rinnahoidja ilusa liibuva kleidi alla ja opaaaa ! Oma mees teab ju nagunii millised rinnad mul on ja tean ma seda ka ise.

Mäletan seda kasvuiga – olin alati oma eakaaslastest kasvuga ees. Oi ja kui mul veel rinnad kasvama hakkasid ja teistel klassiõdedel polnud veel midagi. Sain osa poiste pilgetest ..narrimisest…häbenesin kanda rinnahoidjat. Praegult tundub see naljakas aga siis oli see kuidagi piinlik, kuigi teadsin, et nii peab ja nii inimene areneb. Aga mingi ebakindlus sai hinge istutatud nii enda kui teiste poolt.

Aga tegelikkuses tahtsin sind lihtsalt tänada. Vahest on vaja selliseid üleskutseid ja reaalsusesse tirimist. Jah ma tean, et pole ennast kuuaega veel jälginud nagu soovitasid aga nii kui kiitsin ühte oma kehaosa leidsin kohe järgmise osa jne. Ma loodan, et ma suudan selle emotsiooni, selle tunde endasse jäta ja ma ikkagi proovin,et iga päev kiita leida ikka midagi ilusat. Kui see üks kord juba nii innustavalt mõjus/mõjub siis mida teeb veel kuu aega enese kiitmist – võin ennast niimoodi veel jumalannaks pidama hakata.Ma kuidagi tundsin mingit vajadust Sinuga kohe neid mõtteid jagada ja kuidagi vabastav ja postiivne on olek.

Piilun peeglisse naeratades – loodan, et see ka nii jääb. Aitäh!

————————–————————–————————

Seega, kes hakkab ennast täna peeglist vaatama teise pilguga? Kaotada pole enam midagi, vaid ainult võita. Nii, et naised, julgege ennast iseendale avada ja te võite üllatuda sellest mida te näete. Ma panen alati südame sisse oma töösse ja olen nii õnnelik, et olen selle tagasiside saanud, sest eestlastele kohaselt tavaliselt eriti tagasiside sellistele asjadele ei saa. Ehk julgustab see postitus kedagi veel enda vastu aus olema ja peeglisse vaatama ning aru saama, et sa oledki ilus sellisena nagu sa oled. Seega ärge kartke tulla ja lasta teha endast buduaaripilte, mis annab veelgi juurde sellele, mida te juba peeglist näete 

Ja kui sa leiad, et saad sellest postitusest ka ise julgustust ning sulle meeldib see tekst, siis vajuta postituse all like või lisa kommentaar, et see jõuaks ka teiste naisteni.