Kui loodus annab pildid mis on nagu ise maalid. Hannele sai minu juurde fotosessiooni üllatuskingina sünnipäevaks, kus sõbrad suutsid keerutada niimoodi, et said tema käest teada fotograafi nime kelle juurde ta soovib minna pildistama ettekäändega, et keegi teine otsib fotograafi ning nagu näha on siis selleks fotograafiks olin mina. Hannele on üks, kes on mind jälginud ja minu pilte-tekste lugenud ning ta pani tähele kui ma kirjutasin, et suve jooksul saab minuga pildistada, aega kokku leppides Lääneranna vallas (endises Varbla vallas) need, kes selles kandis on, jäädes Virtsu-Tõstamaa-Pärnu vahelisele alale. Kuna Hannele ise on pärit Lihulast ja hakkamas oli puhkuse aeg, siis ta kirjutas, et kas on võimalik Lihulas või kuskil sealkandis minuga pildistada väljaspool Tallinna keskkonda. Leppisime lõpuks kokku, et ta tuleb Paatsalu kandis minu maakoju, kus teen talle meigi ning suundume mere äärde pildistama. NB! Minuga saab sealkandis ka pildistada selle nädala lõpuni 25-28. juuli ja olen seal olemas.
Enamus päevast oli väga nutune ja leppisime kokku tollel hommikul, et vaatame jooksvalt ilma. Mööda mereäärt Pärnu poolt maakodu poole sõites paistis, et mere poolt hakkab peale tulema selgem ja ilusam ilm ning vihmapilved liiguvad ära. Tund enne leppisime kokku, et ta tuleb ja teeme asja ära. Kuna ma seal pildistamiskohast juba käisin läbi siis sinna me ka teekonna ette võtsime. Ja imelisemat pildistamise ilma, kohta ja valgust annab soovida, mis me seal kätte saime. Taevas oli kaetud kerge heleda pilvisusega, kust päike vahepeal veidi kiikas, kuid pilved päikese tugevama valguse ära hajutasid. Nagu ikka on unistuste valgus enamasti pilvise ilmaga fotograafide jaoks kui kliendid nukraks muutuvad, et ilm on kole arvates, et laus päikesega ilm on parim. Ja see looduse ja inimese kätetöö kooskõla, mis hakkab piltidel mängima ja toob teismoodi elu sisse on minu enda jaoks võrratu. Samuti päeval ma nägin imelist kollaste taimedega põldu, kus tagasiteel me veel peatuse tegime, et ka mõned klõpsud seal teha. Ja muidugi on rõõm näha kui inimene lahkub fotosessioonilt õnnelikuna ja särades ning ta on saanud hea emotsiooni.
Ma ikka alati soovitan kõigil kasutada ära suvist aega perepiltide tegemiseks, kus loodus kaasa mängib ja neid pilte ei anna kunagi võrrelda piltidega mida tehakse stuudios. Loodus paneb pildid elama ja eriti juuli-august on ilusaim õitseaeg ka lilledel.
