Mulle nii meeldib kui pildid jutustavad mingi loo ning superluks kui seda lugu saab jutustada läbi inimeste endi kodude ja elude, mis annab piltidele oma unikaalsuse ja erilisuse.

Oli laupäeva hommik kui saabusin Epu ja Roometi juurde ning me kõik kolmekesi veel polnud suutnud und silmast ära pühkida. Enne pildistamist Epp veel kirjutas, et neil on kodu küll pooleldi remondis aga et ehk ikka saab. Mina selle pärast üldse muret ei tundnud ning arvasin, et vahest on lahe ka pahteldatud seinade ja värvipottide vahel pilti teha. Kohale saabudes selgus, et pisikene maja oli asumis üks esimesi, mis oli Roometi vanaisa poolt ehitatud ja seal oli tunda sellist mõnusat klassikalist nõukogude aega veel, mida noored küll nüüd järkjärgult uueks teevad. Inimesed alati arvavad, et nende kodu pole piisav pildistamiseks, kuid tegelikult pole mina veel näinud kodu, kus pilti teha ei saaks, sest aknad ja valgus peaks olema igas elamises enamvähem olemas. Omal kodul on oma karakter, mis iseloomustabki meid selles praeguses ajahetkes ning annab meile omase energia.

Ma Epult veel uurisin päev enne, et ehk tal on kodus olemas saia, piima, muna, suhkrut ja kaneeli ning ütles, et kõik on olemas. Hommikusöögiks tuli ju miskit toredat teha ning nii siis neid vaeseid rüütleid tehtud saigi, mida olin ise üle pika aja just paar õhtut varem neid kodus teinud ning teadsin, et piltidele annavad nad mõnusa värvi ja iseloomu. Roomet veel imestas, et mis need vaesed rüütlid on ja meie imestasime vastu, et kuidas sa pole neid söönud, mida ikka aegajalt lapsena on kodus saadud.

Eesmärk oligi siis pildistada selliseid toredaid paaripilte, mis ei oleks jäigad ega rangelt poseeritud, vaid pigem loomingulised ja vabad, samas veidi sensuaalsemad ning ka buduaaripilte. Ohh ja siis Roomet, kes ise ka pildistab, ütles mulle klassikalise lause, et ma olen alati arvanud, et ma ei ole fotogeeniline ?. Mu silmad läksid imestusest suureks, et ise pildistab aegajalt ka teisi ja siis ütleb lause mida pole olemas ?. Täiesti normaalse ja tavalise eesti mehe välimusega mees, kes ei pea ka olema ma ei tea mis. Naersin küll sõbralikult ikka, kui ta veel riides oli, et ta paistab pikk ja peenike, et võib ära murduda. No ja assaraks kui ta pluusi seljast võttis ja sealt selline seksikas meesterahva karvane rind välja tuli. Siuke eriti äge, mis annab piltidele kifti karakteri veel lisaks tema habemele ja tätoveeringutele. Urrrrrrrr. Ja nii me siis saimegi seal mitu tundi naerda, juttu puhuda, vaeseid rüütleid praadida ja kakaod teha, Roometi kitarri improvisatsiooni kuulata ning kõige tipuks ägedad pildid tollest hetkest. Lisaks veel Epult tuli idee eelmine õhtu isiklikest piltidest see süda seinale teha ning üks toalill voodi nurka panna, mis nii ägedalt mängima jäi selle voodi taustal, mille Roometi isa on ise oma kätega teinud. A ja üks maailma suur kass oli ka, kes ei tahtnud et teda pildistataks ?.

Kutsuge mind oma kodudesse pildistama ning kui sõbrad ostavad uue kodu, siis kinkige soolaleivakingina neile oma uues kodus fotosessioon, millest saavad kodu seinale mõned ägedad suured pildid iseendist. Ma olen siin isegi rääkinud, et kinnisvaramaaklerid võiksid ka ise oma headele klientidele uue kodu soetamisel šampapudeli asemel hoopis uues kodus fotosessiooni kinkida. Ning kodudes saab pildistada igas stiilis pilte – üksinda portreesessioon või buduaarisessioon või sama asja paarina. Peredega saab üles võtta omas keskkonnas loomulikke perepilte ja toimetusi ning lapsi mängudega ülesse, samuti beebiootust või vastsündinu pilte. Täpselt sama asja saab suvel maakodudes teha ning samuti hobidega seotult saab pildistada. Võimalusi luua erilisi hetki ja pilte on lõputu.