See loomulik ilu ja loomulik naine – see, mida ma ise jumaldan. Vähe on naisi, kes julgevad pildile tulla iseendana – ei mingit meiki, kõiges selles iseenda päris olemuses, milles ollakse.
Minu jaoks on nii eluterve vaadata naist piltidel, kui ta pole üle meigitud ja paistab loomulikuna, kus inimese enda päris ilu tuleb esile. Ilu, mis ei vasta alati ühiskonna loodud standarditele aga mis on kordades tõelisem ja sügavam. See ilu ongi nendes väikestes nüanssides – naerujoontes, silmadesse talletunud lugudes, loomulikus juuste lennus, kohalolekus, mida pole vaja kuidagi „täiustada“.
Kui inimene on rahus iseendaga, paistab see paratamatult välja – see sisemine tasakaal ja valgus, mida ei saa mingi meigi filtriga lisada. See on midagi, mis tuleb vaid seestpoolt ja mis on kordades võimsam, kui ükski väline kiht.
On tervendav ja innustav näha naisi, kes ei karda olla loomulikud. Nad annavad meile kõigile vaikse sõnumi: piisab ka lihtsalt olemisest. Piisab sellest, kes sa oled. Ja võib-olla peitubki just selles kõige sügavam ja siiram ilu.
Ka siin pildilolja on alati varem käinud pildistamas fotograafide juures täis meigi ja soenguga siis esimene kord oli tulla ainult iseendana. Ja see on kogemus, näha ennast päris iseendana. Ja kas ei ole ilus?
Kui üks naine julgeb olla loomulik, annab ta teistele julguse sama teha. Ja see on kingitus, mida ei saa mõõta.
Need pildirännakud looduses võtavad oma iluga hinge kinni.
