Ma olen alati armastanud traditsioonilisi jõuluvärve ja ma ise jumaldan seda ka piltidel. Kuigi viimasel ajal on vähe leida neid jõulustuudioid, mis tahaksid traditsioonilisi värve kasutada siis ise tunnen erilist rõõmu, kui saan selliseid pilte luua. Lapsepõlve jõulud olid alati veidi maagilised ja ma usun, et selle maagia loovad just need tuttavad värvid, helgid ja hetked, mida me ikka ja jälle enda sees ka mälestustena kordame.
Punane ja roheline — need kaks tooni kannavad endas midagi ajatut, midagi, mis viib mind alati tagasi lapsepõlve jõulude juurde. See aeg, mil kuusk toodi tuppa, toas lõhnas piparkookide, jõuluprae ja küünlavaha järele ning akna taga sadas lund. Need värvid koos loovad aja, mis tundub turvaline ja tuttav. Nad loovad jõulud, mis on täis soojust, rahu ja tänutunnet.
Punane on jõulude süda — soe, elujõuline ja täis armastust. See on kodusoojuse värv, emade tehtud piparkookide ja kuuse all olevate kingipaelte värv. Punane kannab endas rõõmu ja hoolimist, seda tunnet, et me kuulume üksteisele.
Roheline on lootuse ja elu värv. Igihaljad oksad ja kuusepuu on olnud läbi aegade sümboliks sellele, et elu ei kao ka kõige pimedamal ajal. Iga roheline okas meenutab mulle, et isegi talve vaikuses on elu olemas — lihtsalt uinunud, oodates uut algust.
Just seetõttu ma armastangi neid jõuluteemalisi fotosid nende värvidega. Nad hoiavad kinni seda soojust, mida me vahel igapäevasaginas märkamatult kaotame. Jõulupildid ei ole ainult kaunid kaadrid – need on väikesed mälestused, mis jäävad alles ka siis, kui lapsed on juba suured ja toas on vaikne.
Kui ma loon selliseid pilte, tahan, et neis oleks tunda seda päris jõulutunnet – kodusoojust, rahu ja lähedust. Mitte ainult kaunist kuuske, vaid ka seda õrna tunnet, mis tuleb südamest.
