Minu üleskutse ja jõulukink, mis soovisin teha ühele üksikemale, sai tehtud. Aitäh kõigile, kes jagasid, kes kaasa mõtlesid ning eriti neid, kes panustasid ning saatsid lugusid ja soovitusi oma toredate tuttavate naiste kohta. Oli erinevaid lugusid, saatuseid, naisi kel üks või hoopis 4 last (kuidagi neid 4 lapsega üksikemasid oli kohe hulgi). Ega see kerge ülesanne tegelikult polnud ja sai mitmete naistega suheldud ning erinevatel põhjustel sain kahjuks mitmeid keeldumisi, kes kartes koroonat, kel käimas veel väga keerulised kohtuprotsessid, kellel muud põhjused. Nii ma siis vaikselt järjest läksin ja suhtlesin ning protsess ka vaikselt venis. Ja ausalt oli ka lugusid, kus taga ma päriselt nutsin, valusad ja ebaõiglased naiste elulood.
Koroona ilmselt on palju naisi ja ka üksikemasid mõjutanud ning samamoodi mõjutas see ka Kristit, kes minuni jõudis tänu läbi armsa Heidy Helde. Heidy kirjutas mulle toreda pika detailse kirja, millest ma küll kõike ei avalikusta aga mõned väljavõtted tekstist sellest nii: „Kirjutan seoses selle üksikema leidmisega. Minul on üks tuttav Kristi. Tal on 4 last. Poeg ja 3 tütart. Elab üürikorteris. Lihtsalt, ta on “liiga hea” inimene- päriselt. Käis restoranis pikad päevad tööl, seoses koroonaga läks koht kinni. Nüüd sai tuttava soovitusel Coop’i tööle müüjaks. Alati lahke ja naeratav. Lapsed puhtad ja hoitud. Ma ei tea, kas ta üldse kunagi on pilte teinud endast ja lastest. Pakun, et mitte. Ta ise vist kindlalt pole kunagi fotograafi juures käinud. Tead, päriselt ma ei saa aru, kuidas sellised naised veel üldse naeratavad. Kust kurat nad selle jõu võtavad. Kuskilt abi ta ei palu ja katsub hakkama saada. Leian, et ta oleks seda kindlasti väärt ja see tõstaks ta enesekindlust. “
Ja tõesti on kohe näha, et Kristi on niivõrd tore ja positiivne naine. Kuna sõitsime koos linna ja pärast ka viisin nad koju ning sain ka veidi aega kuulata tema lugu. Kristi oli kevadeks töötanud 13 aastat vanalinnas ühe restoranis, mis kahjuks sai oma koroona löögi ja kevadel suleti. Päevapealt oli läinud oma armas nende aastate jooksul koduseks saanud restoran, kui ka piisavalt hästi tasustatud töökoht. Tuli otsida kiirelt muud võimalused, et oleks sissetulek olemas. Ta sai Ülemiste keskusesse ühte poodi müüjaks, mis tähendas talle Viimsist iga päev 1,5 tundi minekut (autot tal pole) ja tulekut väga väikese palga eest. Töökoht kus korraks puhkamine ja istumine oli välistatud ning pikad päevad tuli ainult jalgel olla. Kuna aga palk oli väike siis vabadel päevadel otsis ta kõrvalt ka muud tööd. Saatus aga viis nii, et talle pakuti üksmoment tulla Viimsis Coop’i toidupoodi, kus ta ka praegu on. Kogu selle tema loo juures ei kuulnud ma kordagi nurisemise ega raskuse nooti tema jutus ega hääles (kuigi tema lugu on taustal tegelikult veel sügavam, millest ma ei kirjuta), vaid positiivne suhtumine kõigesse kui ka rõõmu tundmist oma praegusest tööst, kus ütles, et ta ikka inimestele naeratab ja nendega ka suhtleb, kes oste teevad. Palk ei ole küll suur (poole väiksem kui restoranis töötades) aga see on veidi parem kõikide teiste ostukettide omast lisaks on 10 minutit tööle kodust jalutada. Ja Kristi tunneb rõõmu ka sellest. Mina näiteks ausalt ei kujuta ette, kuidas ta omadega välja tuleb kui arvestada, et tal on toita veel 4 suud aga ta ütles, et ta jätkuvalt õpib ümber majandama ja arvestama ning hakkama saama. Aga millest ta veel siiralt rõõmu tundis, olid tema restorani ajast püsikliendid, kes nende aastatega toredateks tutvusteks on saanud ning pühade ajal talle kirjutasid ja häid soove saatsid. See juba näitab inimese kohta paljutki, kui ta läbi töö on jäänud meelde klientidele, kes varasemalt tal olid ning temaga ühenduvad.
Aga minu enda rõõm oli, et ma sain selle kingi talle teha. Tõesti pole ta kunagi varem fotograafi juures käinud ning mekari juures tuli välja, et talle tehti elu esimest korda meiki. Kuna ma tegin üleskutse pakkudes välja liituda minu heateoga, kel soovi siis Heidy https://www.facebook.com/helde1 ise, kes on Viimsis Kendra ilutoas juuksur tegi Kristile soengu ning minu üks imearmas klient Annemari Paas, kelle pildiga ma kuulutasin välja oma üleskutse, võttis oma meikariga Sirli Väli’ga https://www.facebook.com/sirlivalimakeup ühendust, kes oli samuti heal meelel valmis panustama meigi tegemisega. Tegin paar pilti ka neist siia juurde 😊.
Ja mina ütleks ise, et Kristi on eeskujuks, et olgu sul ükskõik kui raske siis positiivne ellusuhtumine on iga kell võit kõigi olukordade üle ja küll elu lahendusi pakub. Ja kui sa mõtled, et sul on raske siis usu mind sinu mured ei ole pooltki nii tõsised kui kellegi teise omad ning poleks põhjust kurtagi. Nagu minu naisteüritustel suvel naised tõdesid, et kuulates teisi hakkad mõtlema, et tegelikult pole enda elul midagi viga.
