Kodused, omas keskkonnas, fotosessioonid ilma poseerimata alati kõige ehedamad. Mulle meeldib kui lapsed ei pea olema nagu purgis ja nad saavad olla oma tegevustes ja olekutes vabad nii nagu nad antud hetkes olla tahavad ja end tunnevad ning seda kaamerasse püüda sujuvalt on nii tore. Oleme Lauraga juba palju aastaid iga kevad (v.a. eelmine aasta) pildistanud, küll portreepilte, lapseootust kui poiss veel kõhus oli, perepilte, ning peres vanaema sünnipäeva ja nüüd saime tehtud ühe toreda koduse hommikusöögi tegemise sessiooni. Terve ajalugu juba ning aja jooksul näha kuidas lapsed aastatega kasvavad.
Lapsed on oma olekus nii vahvad ja siirad. Kuidas järsku lapsele meenub mingist muust ajast seik ja ta tuleb oma ilusate suurte silmadega, väga tähtsa näoga, seda emmele rääkima, et emme ikka teaks mis oli ja kuidas oli. Ja siis need tähtsad jutud, et kunagi kui saan nii ja nii vanaks siis ma saan endale selle ja selle, mis lapsele tundub hetkel kõige toredam ja ihaldusväärsem. Või pildistamise ajal, kui nemad kõik laua taga istusid ja sõid, rääkisime üldiselt naistes ja naiste ilust ja tüdruk järsku küsib: „Kellest te räägite“. Meie vastu, et naistest. Küsib uuesti: „Ikkagi millisest naisest.“ Mina vastu: „Me räägime üldse naistest kui ilusad nad on. Nagu sinu emme on ka nii ilus ja äge.“, millele tuli koheselt vastu: „Sina oled ka äge.“, mis oli täitsa ootamatu. Või juttu tuleb üldse lastest ja küsimus, kas mul ka ikka lapsi on ja siis poiss ütleb lihtsalt: „Kaks ema“ ja lapsed puhkevad suurelt naerma ja nii lihtne asi pakub neile maailma suurt rõõmu. Ja eks need lapsed ole ikka alati ka toredaid krutskeid täis.
Hommikusöögina aga vaesed rüütlid on ikka alati hitt, isegi kui tänapäeva lapsed seda veel saanud ei ole ja saavad esimest korda. Munade kaussi löömisel juhtus üks muna hoopis lauale ja see valmistas ju ka suurt rõõmu, et nüüd on muna laual ja mis näeb välja peaaegu nagu kaheksajalg. Korra ka näpuga torkida ja maitsta, mis maitsega see toores muna on. Ja kui antud on tähtis ülesanne kausis munad ära segada ja öeldakse: „Ma valmistan lima“. Aga ma ei suuda ära imestada seda kuidas lapsed üldse on suutelised sööma magusat. Kindlalt oli arvamus, et kui on juba sai siis saia peale peab ju käima alati kuhjaga Nutella, kuidas on nii, et Nutella peal ei käi ja peaks olema ainult praetud suhkrusai. Esimesena ikka lauale Nutella ja saiale seda ka. Aga suures saiale Nutella määrimise tuhinas käib vahepeal suur kuhi Nutellat ka lusikaga suhu ja sama ka suhkruga, terve suur kuhi otse pakist suhu. Ja kui šokolaadikeem määritud siis sinna peale käibki suhkur. Ja siis kui nägu on kõik Nutellaga koos öeldakse: „Tee minust nüüd vuntsidega pilti ja näita mulle ka.“ Ja jälle see rõõmus naer. Ja tuled pildistamast koju, tõmbad pildid arvutisse ning iga hetk ja pilt räägib oma loo ning neid tehes ise arvuti taga naerad, kui tore see kõik oli. 😊
