Lapsed on puhas rõõm. Tihti eeldatakse, et pildid peavad olema poseeritud ja täpselt sätitud aga sageli see väikeste lastega ei toimi nii. Kõigil lastel on oma maailm ning lapsed on enamasti vabad hinged, kes tahavad olla nii nagu nemad tahavad. Neid ei maksa sundida ja tuleb lasta vabalt olla. Isegi kui pildistamine on täielik kaos, kord nutab üks, siis teine ja siis kolmas, ütleb üks - ei taha pildile, ütleb teine - ei taha pildile ja kolmas ei oska veel rääkidagi, et öelda, mida tema antud hetkes tahab. Kõige olulisem on kõige selle juures jääda täiskasvanuna rahlikuks, et tuleb mis tuleb ja pildid tegemata ei jää.
Aga kõige toredam ongi päris elu, päris emotsioonid ja päris olemised. See päris ehedus ja lihtsus. See lapsemäng olla omas hetkes. Sellised pildid on palju väärtuslikumad, kui need täpselt poseeritud ja sunnitud asendid kui kõik peab olema ideaalne. Ka kaoses on ilu ja palju rohkem seda ehedust.
Ei maksa kunagi täiskasvanuna panna endale sundi ja ootust peale, et pildistamine peab olema täiuslik ja lapsed käituvad täpselt nii nagu meie tahame - viksilt ja viisakalt. Aga tuleb aru saada alati, et lapse jaoks, kui ei ole kodus pildistamine, on see võõras keskkond, mis mõjutab nii tema käitumist kui olekut. On see keskkond siis uus ja põnev, mis vajab täielikku avastamist või on see hoopis veidi hirmutav või on hoopis fotograaf see keegi võõrkeha. Ka lapse sees toimuvad erievad protsessid. Kõige olulisem aga mida täiskasvanud saavad pakkuda on turvalist ja rahulikku olemist. Harjumist, avastamist ja mängulisuse lubamist.
