Väljendades ennast nii, et ma võiks hulluks minna nende loomulike lokkide peale, mis ka selle pere tüdrukutele antud on. Fotograaf, kes pildistamise ajal on üliõnnelik teiste inimeste lokkide pärast ja koguaeg naerab ja neid imetleb.


Kuidas elus ikka on nii, et mõnele antakse ja mõnele ei anta üldse. Ja ikka on nii, et need kellelel lokid, tihti neid ei taha ja need kellel lokke pole, neid just tahaks. Ikka ei olda rahul sellega mis antud on, sest teistel on ju teistmoodi ja tahaks just nii nagu teistel on. Mul suvisel naisteüritusel käis üks naine, kel olid ka loomulikud lokid ja tema jälle oli arvamusel, et tahaks sirgeid juukseid ja mitte ei olnud rahul oma lokkidega aga just need lokid muutsid teda palju ägedamaks ja naiselikumaks. Kinnisidee, mis iseendasse istutatakse, et mulle ei meeldi ja tahan teismoodi nii nagu teistel on, samas kui samal ajal see lokkis juus muudab just inimest ennast eristuvaks ja unikaalseks, lisades juurde killuke vürtsi ja vallatust. Kui teistele peab kohevuse ja pehmuse andmiseks lokke tegema siis mina leian ikka, et loomulike lokkidega inimesed on õnnistatud koguaeg ägedate juustega. Seega järsku oled sa mõelnud oma tugevuse hoopis miinuseks, mis võiks olla hoopis sinu pluss ja tugevus? Nii, et lõug püsti ja oma lokid tuulde uhkusega lehvima. Ja muidugi kõik lokid võivad mu juurde pildistama tulla ja ma fännan loomulikke lokke täiega. :)



Mäletate seda mu lemmik kodust buduaarishooti, kus samuti pildilolija mul oli loomulike lokkidega, mis on maailma ilusamaid ja teevad teda võrratuks aga ta oli pea terve oma elu neid lokke vihanud ja kui pildistasime siis ta elus esimest korda vaatas, et issand ta on nendega ilus ja see lugu on näha siin: lugu-lokkidest-ja-kodusest-buduaarisessioonist-ja-sellest-kuidas-me-teed-joime-ja-praanikuid-soime/