Ma ei teagi millisest otsast seda lugu kirjutama hakata. Naine mitme erineva vastuolulise tahuga olles nii välimuselt kui sisemuselt unikaalne ning nagu iga naine omal moel. Aga teate, ma pole tükk aega lihtsalt nii nii armast naist oma olemuselt kohanud – kuidagi selline siiras, lahke ja ühtpidi oma olemuselt vaba, et sellist naist oma elus omada sõbrannana või tuttavana on kindlasti kõigil suur rõõm aga ilmselt on selleks olnud oma mõju Lõuna-Eestis kasvamisel. Selline inimene, kes minu hinge siiralt puudutas.
Alustame siis nendest lokkidest. Kui pildil olija mulle kirjutas ja ma ta profiili piltidelt tema juukseid nägin siis minu emotsioon oli selline, et messengeris on vist üks mingi koeraga emoticon, kes kohapeal hüppab ja suurest vaimustusest käppasid kokku patsutab, selline olin ka mina, sest saate ju aru – NEED LOOMULIKUD LOKID. Sellised loomulikud „lambalokid“. Lokid mida kõik selle naise juures jumaldavad ning lokid mida ta on pea terve elu enda juures vihanud. Tema jaoks on teismeast alates olnud tunne, et kõigil teistel sirgete juustega naistel on soengud nii korrektsed ja siis on tema nende lokkidega. Lokid mida ta on kuritarvitanud ja käinud aina keemiliselt sirgendamas sooviga olla ka korrektne ja hoolitsetud mitte tema väite kohaselt "kasimatu inimloom". Ma ei tea mitu korda ma talle otsa vaatasin ja ütlesin, et kas saad ka aru, et need lokid on sinu juures see asi mis teevad sind niivõrd unikaalseks, ilusaks ja eriliseks. Midagi, mida enamusel teistel inimestel ei ole. Ma veel ütlesin talle, et ilmselt käivad teised inimesed koguaeg su juukseid katsumas ja ta ütles, et iga nädal vähemalt paar inimest seda ka teeb ja sellest pääsu ei ole. Teate kui mõnusad ja pehmed need on ning kuidas need teda nii eriliseks muudavad. Ohh ma lihtalt ise olen nii vaimustunud. Ja see on nii uskumatu, kuidas üks naine võib oma ühe kõige positiivsema ja ägedama välimuse osa enda jaoks muuta negatiivseks omaduseks suures osas oma kogu elust. Muide ta on nii sarnane ühe mu kunagise kursõega ülikoolist (kui kõrvuti panna võiks isegi kaksikuteks, vähemalt õdedeks pidada), kellel on tumedad sirged juuksed ja need pole pooltki nii ägedad kui need lokid.
Huvitav on veel see, et kõige selle juures on ta ise tegelenud varem veidi hobifotograafiaga ja ise ka proovinud veidi naisi pildistada. Ja mida ta esimese asjana mulle ütles, kui ma ta elutuppa astusin, et tead ma ei oska poseerida ja ei tea mida teha ning ütles vist ka, et oli eelmine õhtu peegli ees ka midagi üritanud ja vaadanud ning vaatas seda öeldes oma imearmsa esmase tagasihoidliku pilguga mulle siiralt otse silma 😊. Kõigi naiste põhjendamatu hirm ja ikka ja jälle ma jätkan sama jutuga, et ükski naine ei pea oskama poseerida selleks, et pildistada, vaid see on minu kui fotograafi töö öelda, kuidas olla ja mida teha ning vajadusel ka ette näidata mida ma tegelikult enamasti teengi. Kui me pildistasime ja ma talle pilte näitasin siis vaatas ta mulle otsa ja ütles, tead ma vaatan ja esimest korda elus meeldivad mulle mu lokid ja ma arvan, et need hakkavad mulle nüüd meeldima ja vaatan neid pilte, et need on kõik nii ilusad, et ma tahaksin neid kõiki saada. Ma küsisin, et kas tõesti keegi pole sind varem pildistanud ja ütles, et ei. Ma ütlesin, et iga fotograaf „sureks“, et sind pildistada saaks ja minul oli see au saada teda üles võtta tema kõige õrnemas olekus ja tema nende lokkidega, mis ei olnud praegu ära sirgendatud. See on lihtsalt täiesti uskumatu, mida naised on suutelised enda kohta välja mõtlema, millel pole reaalsuse ja tegelikkusega mingit pistmist ning tekitavad endale kompleksid mitte millestki ning teistega võrdlemisest, kus kõik tahavad olla üks ja sama hall mass.
Seega üks sellest tema tahust oli siis see välimuse minapilt aga vastukaaluks nüüd midagi muud. Naine, kes on arvamusel, et elus tuleb kõike proovida ja mina sain nüüd olla üks osa tema elust millegi proovimisel ja seda buduaaripildistamise näol. Kui üks naine ei ole näinud ennast ilusana aga ta ei näe mittemingisugust probleemi alastuses, samuti pildistamisel kehakunstist ning kodus pidevalt alasti ringi käimisel ja olemisel. Asi mis on tema jaoks lihtsalt nii loomulik, et aegajalt ka elukaaslane pidi temaga maha pidama diskussioone teemal, kas sa palun paneksid riided selga, sest bussipeatusest kõik inimesed näevad aknast sisse. Kuigi ma ei usu, et nii paljud pingsalt kuhugi üles 4 korruse akendesse sisse vahiks ja sealt paljalt ringi liikuvat naist otsiks peale rõdul viibivate pähklid suus oravate, keda ma ka kohata ja pildistada sain. Aga see uskumatu lihtsus tema olekus ja alasti olemises on jälle teistpidi imetlusväärne, et ta ei oma selles osas jälle mittemingisuguseid komplekse. Et kuidas saab ühes naises olla selline vastuolu? Enamasti kui ennast nähakse koledana ja ollakse kompleksides siis need naised ei tunne ammuilma ennast alasti mugavalt. Seal elutoa laua taga tehtud piltide juures, kui ta präänikut sõi, niisama chillides istus ja vastu seina toetas ja siis ütles, et oh niimoodi ma siin tavaliselt oma tavapärases olekus olengi, et see on nii mina. Ja kas pole mitte ilus vaade? – siis kui te selle osa piltideni jõuate.
Ma jumaldan koduseid buduaarisessioone, millele enamus naisi üldse millegipärast ei mõtle ega oma kodus teha ei taha, mis tegelikult annab naisele endale palju mõnusama ja pingevabama oleku, lisaks riidekapi koos kõige selles sisalduvaga. See imepisikene Mustamäe paneelmaja korter, oma 12 ruuduse magamistoa ja sama suure elutoa ning imepisikese köögiga. Kui ma sinna saabusin siis ta ütles, et ta ei kujuta ette, kas ma seal üldse midagi pildistada saan aga mina nägin üht ideaalseimat korterit, mis oli minu jaoks nagu fotostuudio oma akendega, sealt tuleva valgusega ja heledates toonides sisustusega. Minu jaoks ehtne budaaristuudio ja ma pildistaks seal koguaeg kui saaks ning ütlesin tallegi ja sain vastuseks, et ma olen iga aeg tagasi oodatud 😊. Ja mulle oleks piisanud kogu sellest korterist ka ainult ühe ruumiga neist kolmest – magamistuba, elutuba või köök ja ma oleks saanud kogu sessiooni tehtud. Millegipärast kujutatakse ette, et oma kodu ei sobi, kui tegelikult, meie fotograafid näeme seda hoopis teise pilguga.
Ja nii me siis seal kahekesi imepisikeses korteris olime, mille ma muidugi tagurpidi möbleerisin ja ei saanud pärast pea lahkudagi, kuna esik oli blokeeritud ja nautisime pildistamist, tee tegemist ja joomist, mandariinide ja präänikute söömist nagu jõuluajale ikka kohane koos laual põlevate küünaldega. Ja ta tegi mulle teed, mis oli kuskilt eksootikakohast (millegipärast on meeles Himaalaja aga võin ka eksida) pärit ning tolles hetkes seal kahekesi pisikeses köögis tee joomine tema enda valmistatud keraamikast tassides (saime koos vaimustuda, et meile mõlemale meeldib keraamika), kus ta nägi välja selline nagu ta nägi ja kuidas valgus tema peale langes siis oli see lihtsalt üks imeline hetk mida nautida ja kohal olla. Täitsa nagu tantra värk ja puha kui nalja visata 😃 😃 😃 Ja see tee maitses ka imeliselt hea, täiesti puhtana, ilma mett lisamata. Ohh naised, osake lihtsalt ennast ja hetki nautida ja kohal olla, isegi siis kui te paljalt olete ja oma köögis isetehtud tassidest teed naudite 😃😃😃.
Ja siis lõpetuseks 20 minutit kusagil enne pildistamise lõpetamist saabus koju ka elukaaslane, kes vaikselt ennast kööki eraldas, seni kuni me elutoa söögilauda kuritarvitasime selleks mitte ette nähtud otstarbel. Ja kui ma kaamera käest panin ning ta meie sekka tuli asju tagasi tõstma ja aitama, ütlesin ma talle, et kas sa tead ka kui ilus naine sul on ja sain vastuseks, et jah tean küll aga ta ise seda ei tea. Öelge nüüd palun teie selle loo ja piltide peale, et kas see naine pole tegelikult võrratu oma lokkide ja oma unikaalse iluga? Kui ta ainult näeks ennast läbi meie pilgu, kuigi mina saan tõesti näidata naisele teda ennast läbi minu pilgu nii nagu ma ta pildile püüan on see kuidas ma teda ka näen. Ja veel ütles ta mehele, et kas sa ei tahaks, et Kadri pildistab ka mehi ning lõpuks lõpetasime esikus jutu sellega, et millalgi on mul rõõm ehk tagasi minna ning teha üks sensuaalne paaripildistamine nendest koos sealsamas nende pisikeses pesas. Kuigi need lokid kõnetavad mind nii, et ma oma vaimusilmas kujutan ette kuidas ma tahaks teda Lõuna-Eesti kodukandis, kus neil teine kodu, suvisel ajal, metsikus Eestimaa looduses, metsade ja laante vahel, alasti olekus ka pildistada.
Kuna ma palusin tal ka eile hilisõhtul enne oma tekst läbi lugeda nagu enamasti ikka kui ma kellestki kirjutan, et kõik oleks aktsepteeritav siis sain ma ka sellele sellise emotsiooni, mis tõstab muidugi mind kõrvust: "Oh Kadri!! Lugesin teksti ühe korra läbi ja nüüd võtan samme tagasi ja kirjutan sulle. Sa pole osav mitte ainult kaamera taga, vaid sõnadega ka! Kui minus oleks selline nunnuduse skaala, siis see oleks täiesti lõhkemas. Kohe alguses, süda ärevusest puperdas ja silmad sillerdasid ning iga sinu uue lausega tundsin kuidas ma muutun messengeri suureks kollaseks emoticoniks, kellel silmade asemel südamed on! (kui jutt juba nende emoticonide peale läks, olen lainel, hehe) Nii ma siis olin, kord nunnulaksus, siis naerulaksus ja siis piilusin kiirelt pilte ja olin wowzi laksus! “Lambalokid” - :’D :’D see ajas mind nii naerma. Ja selle alastuse osas ma tõesti oska kommenteerida. Huvitav on lugeda, kuidas sina kõrvalt näed.
Midagi, millest tuleks mul endal aru saada. Usun, et meil kõigil on omad kompleksid aga samas mulle nii meeldib paljas olla, sest nii on lihtsalt kõige mõnusam!
Ja tõsi see on, et KÕIK peaksid elus kasvõi korra laskma ennast sedasi pildistada! Ma kuulutasin ka peale sinu minekut oma perele ja sõbrannadele, et see on kohustuslik tegevus. Buduaarisess on nagu esimene tätoveering. Ühe teed ära, siis oled sõltuvuses ja tahad veel. Selle esimese sammuni pole lihtsalt kõige kergem jõuda.
Andes ka sulle tagasisidet, siis kõige pealt ma tahaksin sind kallistada! Ja siis öelda, et väga tore oli sinuga ja ma nautisin seda kogemust väga. Nii naljakas ikka kuidas elu ise toob õigel ajal kõik meieni. Ja mõte Lõuna-Eestisse tulla on 5+.
Sa teed oma tööd väga hästi! Oskasid vähemalt mind küll panna ennast hoopis uue pilguga vaatama ja leidma endas uusi kohti, mida ma nüüd täiega fännan (räägin siin oma õlast nii veidrana, kui see ka ei kõla ja muidugi juuksed ka ) Sinuga on nii lihtne rääkida! Sellist suhtlusvabadust minu arust kohtab järjest vähem. Isegi mul elukaaslane ütles, et nii lahe naine oli! Ja ta oli peaaegu, et täitsa nõus ideega koos üks pildistamissess läbi teha. Ja kui ta oma jah-i annab, siis miks mitte isegi Võrumaal. Maal on hullult mõnus!
Ütleme nii, et need paar päeva olen ma endaga ikka täiega lennanud, emotsionaalselt. Selline väike enesekindlus on vist pead tõstnud. Ja see tunne meeldib mulle! AITÄH, KADRI! "
Nüüd naised, kes te vaikselt jälgite ja kodus meestele ei räägi ega ütle selliste buduaarisessioonide kohta miskit, võtke selle lehe link, saatke mehele vaatamiseks ja juurde kirjutage, kallis, ma tahan ka. Julge astuda oma mugavustsoonist välja ning lõpetage see lõputu iseenda välimuse põdemine. Ja muidugi tasub saata ka sõbrannadele, kellel on lokid ja kes arvavad oma lokkide kohta sama mis pildilolija siin. Igatahes, tulge pildistama, mängige piltidega ning lööge oma suhe kallimaga taas särtsu täis ja pange mees ennast läbi selle uuesti avastama ning teid jumaldama, kuigi ma tegelikult tean, et mehed niigi juba teid jumaldavad sellistena nagu te olete, lihtsalt naistele ei taha see endale kohale jõuda. Teraapia minapildiga teile endale ning ka suhtele. Ma oleks juba nagu psühholoog ja terapeut, kes ravib naisi läbi kaamera iseennast ilusana nägema ning avab neile seniteadmata võlumaailma iseenda sees näha end uue pilguga 😊.
Aga kokkuvõttes, kas pole mitte ilusast naisest ilusad pildid, kus sees on teistmoodi hing, mida annab oma kodu edasi. Või mis te arvate?
