Ühe naise kehalugu. Mul oli rõõm taas kohtuda sellise erilise naisega, kes on oma kehaga kogenud rohkem kui mõni teine ning ta oli nõus seda ka veidi minu ja teiega jagama. Kui ta alguses üldse mulle kirjutas pildistamise osas siis pani ta kirja mulle sõnad: „Ma tegelikult ei ole kunagi väga suurelt oma lugu avaldanud aga võibolla nüüd ongi aeg.” See aeg tuli ja on nüüd siin ning taas olen ma südamest tänulik, et ma saan jagada midagi erilist ning öelda ikka sõnumina edasi, et me keegi ei ole üksi oma lugudega, millest me enamasti ei räägi ega teistega jaga aga on ka palju teisi, kes elavad midagi sellist oma elus läbi.

„Armas Kadri,

Ma pisut mõtlesin, et kuidas oma lugu edastada ja ma võib-olla ei tahakski klassikaliselt rõhuda ja keskenduda kogu sellele jamale, mis mu minevikus toimunud on, kuivõrd sellele, et kui tähtis on hoida igas olukorras positiivset meelt, mitte alla anda ja endasse uskuda.

Eelloona siis teistele: Ilmselt olen oma 32 eluaasta jooksul rohkem läbi elanud, kui mõni 50-60 aastane. Mul avastati 18-aastaselt leukeemia. Keemiaravi kestis pisut alla aasta ja luuüdi siirdamisega sain haigusest vabaks. Pidasin sel aastal juba 13ndat korda oma teist sünnipäeva ja olen iga lisapäeva eest oma elus väga tänulik.

Kahjuks jätab see karm ravi oma jälje ja ravi tüsistusena oli mul vaja välja vahetada puusad. Nii et nüüd on mul tagumikul kaks umbes kümne sentimeetrist armi. Kuna Kadri räägib palju enesekindlusest ja sellest, kuidas me oleme omale mingid iluideaalid silme ette mananud, siis võib-olla mõistate ühe noore neiu sisemist heitlust ning seda, kui raske tal oma koledate armidega leppida oli. Armid, mis koguaeg talle meenutavad, mis temaga juhtunud on... Armid, mis ei kao kuhugi...

Ausaltöeldes on see olnud mu kõige raskem sisemine võitlus. Vist emotsionaalselt isegi sama raske kui leukeemia ise. Mingil hetkel käis see „krõks“ peast läbi ja sain aru, kui hale on nutta asja pärast, mis tegelikult andis mulle nii palju juurde! Ma kõnnin taas normaalselt ja mis peamine - mul ei ole enam VALUS! Ma peaksin selle kõige eest tänulik olema. Ja olengi!

Me kõike oleme oma ebatäiustes lihtsalt inimesed. Mis üleüldse on täiuslikkus? Kes tahab midagi nii igavat, kui seda on ideaalsus??? Palju lahedam on teada, et igal ühel meist on oma unikaalsus, oma lugu rääkida ja oma inimlik moment. Ärge laske kunagi endale öelda, et te pole piisavalt head või et te ei meeldi kellelegi sellisena nagu te olete – laske need valed inimesed oma elust minema! Ümbritsege end positiivsete inimestega ja naeratage elule vastu! Tehke kõike, et olla õnnelikud. Armastage – tingimusteta – eelkõige iseennast!”

Lugu ei ole pikk, kuigi sellest kogu protsessist võiks tõesti kirjutada väga pikalt ning ilmselt kui te rahulikult mõtlete siis suudate aimu saada sellest, mida võib üks selline diagnoos sisemiselt teha noore lõpuklassi lõpetava noorega. Ta rääkis pildistamispäeval mulle, et tegelikult oli ta tol hetkel lõpetamas lõpuklassi ja oli eksamite pingeline periood, kus ta tundis suurt väsimust. Ta otsustas teha eksamid ära ja alles siis pöörduda arsti poole, et midagi on nagu organismil viga ning noor inimene, kes oli astumas täiskasvanu ellu, mis peaks olema põnev aeg oluliseks elumuudatuseks ning edasi liikumiseks, saab diagnoosina ränga haiguse, mis paneb elu seisma ning tee viib hoopis otse haiglasse. Mõelda, mida teeb organism, mis saab pea aasta aega keemiat ning samuti jääd ilma nii juustest kui muust. Ning sellele järgnenud tüsistusena olles pea mitte suuteline olema puusavaludes kõndima. Ja teate veel mis, tal oli julgust lasta teha puusaoperatsioon mõlemale puusale korraga, mida pole vist varem Eestis tehtud ja ütles arstile, et kas kõik või mittemidagi, sest see oleks tähendanud tema jaoks ühe puusaga pool aastat taastumist ja siis uuesti teisega sama üleelamist ning olles läbinud oma elus juba nii palju ei olnud ta nõus ootama ning oma elu edasi lükkama.

Aga teate mis on huvitav, et kui ma teda pildistasin siis ma üldse ei pannud tähele tema arme. Arme, mis on olnud tema enda jaoks meeletuks sisemiseks võitluseks tulles sellest lõpuks välja võitjana õppides ennast armastama sellisena nagu ta on. Ma mingi hetk pildistamisel ütlesin, et kus sul need armid on, et tead ma pole üldse tähelegi pannud. Et see naiste hirm on ka see, et teised vaatavad ja panevad tähele, mis ei pruugi üldse nii olla ning me lihtsalt ise sisemiselt nagu naised ikka võimendame asja kümnekordselt enda jaoks üle kui ta üldse väärt on. Aga me peaksime õppima tegelikult neid oma elu elatud sõjaarme armastuse ja hellusega vaatama, sest need ütlevad meile seda - SA OLED ELUS! Armasta arme mis on andud sul elus edasi minna ega mitte jääda seisma pimedusse.

Aga lõpetuseks nii tore on saada reaktsiooni: „Appii! Nii äge! Nagu päriselt!!! Nii palju imelisi pilte!!! Ma ei jõua ära kiita, kui võimas tulemus, aitäh veelkord!! Nii vinge kogemus oli. Enda erilised lemmikud on aknalaua pildid ja valge kampsuniga pildid aga tõesti üks ilusam kui teine Vinge ja andekas naine oled!”.