Tuli mulle sisse FB sõnumites kiri: „Tere Kadri! Ma olen vist miljon korda Su pilte vaadanud, alustanud kirjutamist ja siis sama targalt ristist kinni klõpsates ja omaette mõeldes, et „võtan kaalust alla ja siis lähen“. Ühesõnaga olen täna .. JÄLLE! Su pilte piilumas, endiselt see mina, kes igakord. Ehitame omale päris oma kodu ja ma olen alati tahtnud magamistoa seinale sellist sensuaalset, veidi erootilise maiguga pilti. Ei, ma ei taha oma seinale võõraid figureerima, tahan, et ma ise vaataksin enda pilti magamistoa seinal ja tunneksin uhkust, et see olen ju mina ja mees vaataks pilti ja mõtleks „ Kurat, see on minu naine!“ Siiani ongi ehk tagasi hoidnud see, et pole ju see igalpool eksponeeritavas suuruses naine. Riideid kannan suuruses XL. Eks ikka olen vaadanud pehmemate naiste buduaari – akti pilte ja igakord mõelnud, et nende pehmus on lihtsalt õigemasse kohta läinud kui mul. Ei, ma ei arva, et ma oleksin kole või meeletult paks. Ei, mitte seda.. tahaks lihtsalt veidi enda enesekindlust upitades tulla buduaari – akti sessioonile. Kuidas üldse pildistamiseks aegasid on? Mida ma ise peaksin kaasa võtma?“
Ja sealt see edasi läks, et sai aeg pildistamiseks kokku lepitud. Jõudis kätte pildistamispäev ja olin juba stuudios, kui ta sinna saabus, kerge ärevus hinges ja keha tal vaikselt värisemas, samas olles ise hästi rõõmsameelne naine. Saime siis peale väikest ootust teiste järgi stuudioruumi sisse ja asusime tegudele. Ja milline äge naine sealt riiete alt välja koorus nii välimuselt kui oma olekult. Ma arvan, et ta on olnud üks naiselikumaid naisi oma sisemuselt minu kaamera ees, kellesse on seda naiselikkust ka topelt sisse pandud ning kes julgeb seda ka välja näidata. Selline eriline oskus ja ka julgus flirtida ja mängida ning selleks oma keha kasutada on vähestel naistel ning taas naine, kes tegelikult enam ei põegi oma keha ja on jõudnud sinna, et aktsepteerib ennast sellisena nagu ta on, kuigi kahtles veidi, et ei tea kuidas ta pildile niimoodi on, samas jäädes positiivseks ja usaldades mind. Pildistamise ajal ta veidi rääkis oma minevikust, mida poleks tema olekust osanud elu sees välja lugeda, et see naine oleks kunagi totaalselt katki olnud ning kirjutasin peale sessiooni talle, et kas ta oleks nõus ka oma lugu veidi jagama ja siin see on:
„Nagu ma sessioonil mainisin, siis ma olen kasvanud nö üksinda - ema ainult tööl, isa olemas ainult finantsiliselt. Oma head ja vead pidin ise tegema ilma ühegi suunamiseta ehk olen nagu kasvanud omal käel. Ma pole kunagi olnud peenike ja "naisideaali" kehaga ning kooli ajal ikka oli õelaid kommentaare nii nagu teistest erinevate lastega ikka. Minu esimene suhe, mida võis päris "täiskasvanute" suhteks nimetada oli korralik katastroof! Eks esialgu oli ikka armumine, aga see muutus kas siis sõltuvussuhteks või lihtsalt ma-ei-taha-üksi-olla suhteks. Mul ei tohtinud olla ühtegi sõbrannat, veel vähem sõpru, isegi vanematega suhtlemine oli piiratud. See suhe oli paras terror! Igapäevaselt kuulsin, kuidas ma olen mõttetu, väärtusetu ja võiks ennast ära tappa. Kõik minu unistused ja mulle oluline oli mõttetu. Tollel hetkel ja selles suhtes olles lihtsalt tundsingi ennast väärtusetuna ja ei osanudki näha end paremana. Ma ei tohtinud olla ei rõõmus - petan, kurb – petan ehk kõik minu olekud olid ettekäändeks petmisele. Absoluutselt ei hinnanud ma oma keha, see oli lihtsalt objekt, mis oli kole. Sellest inetust suhtest sain maailma armsaima lapse. Mingi hetk saabus minu taluvuse piir ja otsustasin kolida omaette, aitas elust alkohooliku ja suhteterroristiga. Lapse isa üritas ikka ära leppida nii hea kui ka halvaga manipuleerides, kuid olin otsustanud, et 4 aastat oli mu jaoks piisav sellist inimest enda elus hoida. Kuna tunded tema vastu olid otsas ning õnneks olin enda sees kindlaks jäädes otsustanud ta minevikku jätta ja tegin tööd endaga. Tegin asju, mis meeldisid mulle ja lapsele ning mis andsid elule hoopis teise suuna. Sain suhelda sõbrannadega, ennast üles lüüa, käia ka üritustel... teha kõike seda mida MINA tahtsin. Tutvusin oma praeguse mehega, kellega suhtele ei panustanud rohkem kui "suveromansi" jagu. Tundsin ennast alguses temaga väga ebakindlalt ning riieteta julgesin olla ainult teki all. Kuid tema oli see, kes paitas ja märkas kõiki minu kumerusi. Talle meeldis! Talle meeldis see mina, kes ma päriselt olen. Kõik need meie vestlused. Ta suudab ka meie kõige inetumate tülide juures öelda mu häid külgi ning neid esile tuua. Ma kuulen igapäev kui ilus ma olen, ka siis kui silmad on paistes ja juuksed sassis. Talle meeldib täiesti loomulik mina. Tänaseks on see mees minu abikaasa. Abielu ettepanek tuli siis kui ma polnud üldse sätitud ja ilus - tuli siis kui juuksed olidki sassis, silmad unised, seljas kodu tudukad. Pisiasjad, nagu lihtsalt juhuslikud puudutused tema poolt panevad tundma end seksika ja naiselikuna. Alles hiljuti rääkisime, et me oleme mõlemad parajalt halvas suhtes olnud ja sealt tulnud ning see on tegelikult hea, sest see on õpetanud olema õnnelik ka üksinda. Sest teist ei saa õnnelikuks teha kui sa ise õnnelik olla ei suuda. Ma saan lihtsalt olla nagu ma olen ja tunda rõõmu. Mu väike kiiks on ilus pesu. Justkui lohutab, kui tunnen veidi langust sìis ostan endale ilusa pesu. See on see mida keegi ei näe aga ma ise tunnen ennast hästi. Panen selga kleidi ja teen ennast iseenda jaoks ilusaks. Vaatan peeglisse ja ütlen endale "kurat, kui ilus naine!" Ja see ilu mida siis nähakse on enesekindlus. Nagu Inese laul ütleb - kõik mis sa teed, teed vaid endale. Vahel tunnen, et kui iseennast rohkem armastan, siis armastab mu mees ka mind rohkem
Ja nii armas oli kuulda, et kuna ta sõitis minu juurde teisest Eesti otsast ja talt küsiti, et miks sa pead Tallinna pildistama sõitma ja ta vastas, et sellist fotograafi mujal ei ole 😊. No ja kui klient kirjutab mõne pildi nägemise peale, et ta armastab mind siis see on eriti kirss tordil, et olen saanud pakkuda oma piltidega midagi mis teda õnnelikuks teeb.
