Mäletate seda meedias tekitatud teemat eelmise aasta kevadel, kui keegi televaataja tõstatas teema, et Madli Vilsar on kaalus juurde võtnud ning kogu sellele järgnenud poleemikat. Ma tookord ka sellest ajendatuna kirjutasin ka tolle loo: "Ühiskonna surve naise välimusele" Nüüd aga aasta ja mõned kuud peale sõitis Madli Londonist Tallinna, et tulla minu kaamera ette buduaaripilte õues pildistama ning olles tegelikult praegusel hetkel, peale raskeid kehavigastusi, operatsiooni ja taastumisi oma elu tippkaalus. Ja taaskord neid pilte tehes, kui ka nüüd vaadates, mõtlen, et kuidas nii paljud naised välisatavad endast piltide tegemise lihtsalt selle tõttu, et nad ei ole modellikaalus või kuidas peenikesed naised räägivad, et nad ei saa pildistada ennast lasta, kuna neil on 2 ülekilo siis pildilolija +30 kilo paistab taas piltidel imeline. Madli rääkis mulle pildistamise ajal oma viimastest aastastest ning ka sellest kuidas hiljuti läbinuna operatsiooni praktiliselt uuesti kõndima õppida oli vaja ning mis koormuse osaliseks ka kogu keha sellest sai. Aga kindlasti on Madli ka paljudele inspiratsiooniks ja eeskujuks ning peale seda meedia teemat tuli ta ka minu jaoks oma kehaga nii öelda kapist välja ning kirjutab ja pildistab ennast üles enamasti sellisena nagu ta on, kõiges oma ilus ning jagab oma mõtteid iseenda ja oma keha kohta Instagramis siin: https://www.instagram.com/madlivilsar/ Madli oli nõus mulle kirja panema oma loo ja siin see on.

"Tere, mina olen Madli. Paljud teavad mind kui Miss Estonia 2011 ja kui Reporteri ilmatüdrukut. Aga see on kõigest fassaad, mida inimesed on telekast ja uudisest näinud. Tihti automaatselt arvatakse, et ma olen alati olnud see tüdruk, kes peab ennast ilusaks ja on alati enesekindel, sest miks muidu ta aastaid teleekraanil bikiinis ringi jooksis ja missivõistlustel käinud eks? Kuid see on vaid see osa minust, mida ma olen julgenud näidata. See õpitud „enesekindlus“ mis kasvas ajaga, selleks, et mitte tunduda nõrgana. Alles hiljuti, paljude tegurite koosmõjul, tuli mul julgus rääkida kui keeruline see teekond olnud nii minu kehale kui ka vaimule. Ei ma ei hala ja kurda, vaid räägin asjadest nii kuidas nad tegelikult on. Seda ma tahangi teiega täna jagada.

Ma kasvasin üles väikeses linnas kust on pärit veel mitmedki Eesti tuntud näod. Ma olen eluaeg olnud teistest nö. suurem. Jah mitte ainult pikem vaid ka suurem. Hiljuti tuli välja Netflixis film „Tall girl“, mis on muidugi ameeriklaslikult üle võlli keeratud, kuid see puudutas mind meeletult ja tõi tagasi mälestused, millest ma üritasin aastaid üle olla. Sa ei pea olema ülipikk selleks, et olla teistest erinev. Tihti on selleks kasvõi sünnimärk vale koha peal või kehakuju, mis ei ole sama nagu populaarsetel tüdrukutel kooli ajal. Selles filmis oli üks hea quote „ Let’s face it, you are the tall girl, you will never be the pretty girl“ Aastaid ja aastaid ma soovisin, et ma oleksin väiksem, et minagi saaksin normaalses suuruses riideid kanda ja ei peaks olema igal klassipildil tagareas või see kes poiste kõrval seisma peab. Kui tuli kätte vanus, kus tüdrukud hakkasid kontsasid kandma, siis ma kuulsin loendamatul arvul seda kuidas minusugune ei tohiks kontsade poole vaadatagi. Kuidas ükski poiss ei hakka mind kunagi vaatama kui naist, sest ma olen keskmise mehe suuruses. Eriti hästi on mul meeles see, kui üks tuttav võrdles minuga välimuselt pisut sarnast sõbrannat ja ütles, et Madli keha ei saa olema kunagi nii peenike ilus kui sellel tüdrukul. Ükskord 17 aastasena sattusin ma oma kõige ilusama sõbrannaga Tallinna ja tema pidi käima läbi oma agentuurist. Ta oli arvel Eesti kõige kõvemas modelliagentuuris. Ta oli üks neist tüdrukutest, keda kõik vaatasid ja ahhetasid, et kuidas üks inimene saab nii ilus olla. Tal oli kõik perfektne – iseloom, keha, nägu, sotsiaalne elu, silmarõõmud, ehk kõik kõik. Mina olin see kole sõbranna, keda keegi kunagi ei märganud. Selle agentuuri juhataja aga ütles need esimesed maagilised sõnad, mis muutsid minu elu igaveseks. „ Kui sa võtad nii ja nii palju alla, siis sa võiksid ka meie agentuuris olla“ Ma ei uskunud oma kõrvu. Mulle visati kätte leping ja tähtaeg, millal tagasi tulla ja nii sai alguse minu diietiamise ralli. Mulle anti äkki väärtus juhul kui olen peenem. Ma võtsin alla meeletult palju. Ma mäletan, et isegi meie klassi kõige suurem kiusaja äkki kommenteeris kui hea ma välja näen. See oli omaette šokk, sest see inimene oli terroriseerinud mind ja minu olemist aastaid. Kui sa kuuled koolis koguaeg, et sa oled üsna loll ja mõttetu ja saamatu, siis ei teki ka eneseusku, et võikski midagi saavutada. See kompott kokku oli nii veider, et emotsionaalselt ma ei pidanud vastu. Varsti tuli kaal tagasi ja keegi enam hästi ei öelnud.

Millest ma tookord aru ei saanud oli see, et ma panin omaenda väärtuse kaalunumbrisse. Sarnane stsenaarium oli siis kui ma Miss Estonia'ks valituks sain. Minu ankeet saadeti neile juhuslikult ja vastus oli üsna sarnane. Kui suudad nii ja nii palju alla võtta saad rongi peale. Mingi ime läbi ma võitsin tolle võistluse ja see trall kehakaalu ja välimuse ümber jäi saatma mind kuni praeguseni. Ma olen äärmiselt õnnelik, et ma sellesse karusselli sattusin, sest tüdruk, kellele oli alati öeldud, et sa ei ole naiselik, ega ilus ega väärt kellegi meeldivat tähelepanu, oli äkki Miss Estonia. See maatüdruk, kes ostis oma esimesed kontsad finaalürituseks, sest eelnevalt oli ta kuulnud, et kontsad ei saa kunagi tema jaoks olema. See tüdruk, kes oli alati teistest nii erinev ja veider – see kole sõbranna. Mis te arvate, et pärast seda võitu oli kõik ilus ja roosiline? Ma olin muidugi nii meelitatud ja õnnelik. Tollel ajal oli mul meeletult toetav peika, aga kogu selle stressiga, mis kaasnes suutsin ma kõik vussi keerata. See dieeditamine ja tujude kõikumine, sest ma olin näljane ja ei toitunud korralikult mõjutas nii mind kui ka minu lähisuhteid. Õnneks oli mul maailma parim ja toetavam perekond, kes aitasid, mind igal sammul, aga ma ei saanud iseendaga hakkama. Mulle omistati mingi staatus, millele ma pidin vastavalt käituma ja välja nägema, aga sisimas olin ma lihtsalt see väike Madli, kes ei osanud suures ja karmis maailmas käituda ja olla.

Minu kaal käis üles ja alla ja oli tihti hetki kus ma ei tahtnud väljagi kodust minna, kui ma olin jälle natuke juurde võtnud. Igakord sain mingid modellindusega ja reklaamidega seotud diilid, kui olin alla võtnud ja kindlas suurusnumbris. Miks ma ei suutnud kaalu hoida? Ma ei oska sellele üheselt vastatagi. Aga ma ei suutnud. Paljud teavad seda tunnet, et saad ree peale kaal langeb ja hea on olla ja siis äkki juhtub midagi ja kõik kukub kolinal kokku. Ma tundsin, et minu väärtus on vaid kaalunumbris ja kui see ei olnud õige olin ma ei keegi. Meil kõigil on kindlasti olnud läbi aastate neid võlts sõpru, kes kasutavad neid nõrkuse hetki ära selleks, et meilt midagi saada, eks? Nii juhtus ka minuga. Mitmeid kordi. Sest kui keegi tuli ja andis mulle väärtuse jäin ma seda uskuma, sest ma ise ei uskunud ennast ja enda võimeid piisavalt. Nüüd olen ma aru saanud, et kui annan enda väärtuse kellegi teise kätesse, siis jäängi kuhugi kosmosesse hõljuma, sest teiste inimeste tujud ja soovid võivad iga kell muutuda. Ma tahtsin uskuda neid, sest ma ei usaldanud iseennast. Ja see teekond ongi olnud seetõttu nii keeruline. Kõik kes me maadleme kaaluga oleme üldiselt emotsionaalsed inimesed ja kui ei saa isendaga rahu sõlmitud, siis kõik need emotsioonid võtavad meie üle võimust ja hakkavad meie keha mõjutama. Vahet ei ole kas sa oled kolme lapse ema või just keskkooli lõpetanud noor tüdruk , meil kõigil on oma emotsionaalne pagas, meie tunded ja arusaamad meie enda kehast ja kuidas me iseennast näeme ja väärtustame.

Mul on olnud kaks seljavigastust, põlv paigast olnud ja kaks korda hüppeliiges paigast ja murtud olnud. Üks nendest vigastustest tuli tänu sellele, et ma jällegi usaldasin teisi ja ei kuulanud enda keha. Olete kuulnud kindlasti seda juttu, et tubli inimene käib hommikul trennis. Early bird gets the worm jne jne Ükskõik mis väega ei ole mina saanud hommikuinimeseks. Aga ma suhtlesin inimestega, kes väitsid, et see on vaid harjutamise küsimus ja kindlasti peaksin proovima, et ma ei magaks nii kaua jne jne. Ilus ja armas soovitus eks? Aga reaalselt oleksin pidanud kuulama oma keha. Mul ei ole hommikuti piisavalt jõudu ja suutsin enda seljas diski ära nihestada. Kindlasti võiks siin õelda, et noh ei osanud õigesti asju teha jnejne, aga ma tegin oma samu harjutusi nagu alati olin teinud. Lihtsalt minu keha oli liiga väsinud, selleks et olla samamoodi nagu teised. Miks ma läksin ja lasin ennast nii mõjutada? Sest kui sa oled ennast ümbritsenud valedest inimestest hakkab juhtuma imelike asju elus. Ma olin jälle selles faasis, kus ma usaldasin kedagi teist rohkem kui iseennast. Ja ma olen aru saanud, et see on nii enesearmastamise kui ka kaalukaotuse võti. Jah tore on kui keegi sind utsitab trenni tegema, aga kindlasti ei tohiks luua lähisuhteid, kus sinu kaaslane väärtustab sind sinu kaalu ja selle järgi, kas sa teed trenni nagu tema. Pikas perspektiivis hakkabki see ajudele ja kui ma sealt välja sain kuulsin pärast kui paks ja kole ma tegelikult olen ja kõik sellised jutud. Ma loodan, et teie olete targemad olnud kui mina. Mingi hetk elusurve lihtsalt mõjutab ajukeemiat niipalju, et asjad hakkavad kuhjuma ja nendel hetkedel olen ma niipalju põdenud seda, et oleks ma vaid suuteline olema peenike ja ilus koguaeg ehk oleks kõik teisiti. Kostub üsna naiivselt eks? Nüüd on selline enesepiitsutamine kestnud üle kümne aasta.

Ma tundun paljudele tugev. Olete kindlasti ka enda elus kuulnud seda lauset, et issand sa oled ju koguaeg nii rõõmus, et mis sul häda? Kuidas sul on üldse mingeid muresid? Ma lihtsalt tean, et need hetked kui ma suudan positiivselt mõelda ja ise endale luua positiivse vaimse keskkonna ongi kõik, hoolimata kõikidest hädadest, ilus ja hea. Ükskõik mis suuruses sa ka pole, kokkuvõttes kellegi pealiskaudse jaoks pole see ikka piisav. Ole ükskõik kui ilus lilleke või kasvõi Miss Estonia, siis on mustmiljon neid kelle jaoks võid olla paks ja kole. Ma olen õppinud, et vahet ei ole mis suuruses ma olin, olenes kõik sellest kuidas ma ise mõtlesin ja mõtlen praegu. Kui palju lasen teistel endale väärtust määrata või kui palju ma iseennast hindan ja armastan. Ma ei hakka kunagi kellegi teise jaoks piisav olema kuni ma ei suuda iseendaga rahu luua ja aru saada. Sa võid nina verest välja ja selja paigast nihestada, aga ikka pole piisav.

Ma tundsin ennast pikalt väga õnnetult, sest inimesed ei mõistnud mind. Nad ei saanud minu mõttemaailmast ja soovist väljendada positiivset ellusuhtumist igapäevaelus. Mis sitasti see uuesti oli tihti minu moto, sest ma ebaõnnestusin palju, aga pühkisin selle prahi maha ja jätkasin oma teekonda. See ei ole lihtne. Ükskõik kui palju treenerid karjuvad või toitumisnõustajad näppude pihta löövad, enne kui vaim korras ei ole ja eneseusk paigas, võibki alla ja juurde võtma jääda. Seniks kuni me anname oma väärtuse paari kaotaud kilosse või kellegi hästi öeldud sõnadesse võib sellest sõltuvusse jääda samamoodi nagu toidust. Viimaste vigastustega avastasin ma ennast voodisse aheldatult, ma ei saanud kõndida ja ka surve mujalt oli meeletu. Ma mõtlesin, et issand mida ma teeksin, siis kui mul oleks veel mitu last ja ma peaksin hakkama saama, sest muud valikut ei ole? Kaal tõusis ja vaimgi väsis. Ma olin selles punktis, kus paljud olnud. Mis kasu sellest positiivsest mõtlemisest on kui kõik ainult halvasti läheb? Ma arvan, et meist on paljud sellele kasvõi korra mõelnud. Aga ükshetk käis mingi plõks. Ma tegin oma elus selliseid samme, milleks ma arvasin, et pole kunagi võimeline. Ma hakkasin vaikselt õppima iseennast uuesti tundma, oma muutunud keha ja tunnetama, milleks ma võimeline olen. Ma võtsin korraks aja maha ja vaatasin kõike kaugemalt. Õppisin tunnetama probleemide juuri, mitte vaid seda, milles need väljendusid. Ma õpin jälle looma tervisliku suhet toidu ja treeninguga ilma, et ma survestaks ennast meeletult kaalu kaotama. Jah ma olen tunduvalt suurem kui kunagi varem, aga esimest korda elus ma tunnen, kuidas ma suudan eksisteerida siin maailmas palju rahulikuma südamega. See tunne, et ma ei pea enda peale kuri olema, et selle võileiva peale kella kaheksat õhtul sõin kooki või, et sünnipäeval koogi proovisin. Ma ei taha endale enam kunagi keelata ilusaid sündmusi või väljas käimisi, sellepärast, et äkki keegi arvab midagi. Ma ei taha olla enam kunagi see, kes ei proovi peo korraldaja valmistatud kooki, sest ma olen dieedil. Ma proovingi ühe tüki ja saan selle elamuse ja ei piitsuta ennast. See ei tähenda, et ma oleksin alla andja või oleks nö. dieeti rikkunud. Ma otsustasin, et ma tahan olla iseendale piisav ja õppida olema sama tugev sisemiselt kui ma väliselt paljudele tundun. Ma tahan luua endale vaimselt ja füüsiliselt keskkonna, kus kaal on tervislik ja mitte sunniviisiline piitsutamine, et olla või tunda ennast ühiskonnas piisavalt. Ma olen aru saanud, et õnnelik ja särav inimene on palju ilusam kui ennast vägisi piitsutav ja kõiki elamusi elus piirav inimene. Ma ei häbene oma keha enam niiviisi kui vanasti, mil ma olin kümneid kilogramme peenem, sest ma tunnen, et ma olen talle teinud juba piisavalt liiga ja aeg on andestada ja aidata tal orgaaniliselt ja tervislikult funktsioneerida. Ma tean, et ma pole suurem asi kirjutaja ja heietan ja lobisen liiga palju ja segaselt, aga ma loodan, et mõni inimene loeb seda ja mõtleb ja ehk mõistab, et ilu ei seisne vaid puusa ümbermöödus ega kleidi suurusnumbris. Ükskõik kas sa oled pikk, lühike või täiesti paraja keskmise suurusega – own it and embrace it! Ilus inimene on see, kes kiirgab seda sisemist rahulolu ja värskust, mis kaasneb sellega, kui ta tunneb, et on piisav iseenda jaoks. Sest sa oled seda. Ükskõik mida ühiskond sind üritab arvama panna – sa oled piisav iseenda ja kogu maailma jaoks."

Nagu ma oma lugudes ja teised naised, kes on mulle usaldanud oma kehalood, mis on kõik leiatavad siit blogist märksõna alt: Kehalugu, minu kaamera ees käies, oleme kirjutanud, et inimene ei saa tervenema hakata enne kui ta ei hakka ennast ise armastama ja aktsepteerima sellisena nagu ta loodud on. Oma mõttemaailma korrastamisest, iseenda prioriteetide ja eesmärkide seadmisest hakkab kõik pihta. Kõik me oleme loodud erinevalt ja ainult ise me iseenda sees keerame oma maailma pahupidi. Elus on kõik valik, nii ka meie mõttemaailm, kuid tihti oma laiskuses ja mugavstsoonis olles on kergem hädaldada ning lasta ennast oma mõtetel süüa, kui võtta selleks midagi enda sees ette. Minu kaamera ees on käinud nende aastate jooksul nii palju naisi, kõikudes oma kaaluga vahemikus 50-100kg ja ma pole veel näinud, et üksi naine neist oleks olnud inetu, kole või paks. Kõik naised on olnud neile omasel moel ilusad, kenad, sensuaalsed ja seksikad, lihtsalt küsimus on selles, kas sa lubad iseendale seda endas näha sellisena nagu sa oled. Igaühe vaba valik ju on, kas me naudime ja elame praegu või lükkame oma elu edasi kuhugi mitmekümne aasta taha kui tuleb teadmine, et mul ei ole tegelikult midagi viga ja ma olen rahul iseendana sellisena nagu olen. Piirangud elus seame me endale ainult ise ;)

NB! Piltide kopeerimine ja kasutamine pole lubatud.