Suur osa inimesi ütleb, et nad ei taha kaamera ette minna ja kuulen ka seda ise tihti. “Ma ei meeldi endale pildil.” . “Ma ei ole fotogeeniline.”. "Ma vihkan pildistamist". "Ma ei ole pildistatav". Aga tegelikult me ei ole harjunud end päriselt nägema. Samas enda vaatamine ja nägemine läbi pildi on ka üks osa enese õppimisest, sest me oleme igapäevaselt harjunud ennast nägema enamasti ainult peeglist. Ja siis tundub, et me oleme pildil kuidagi teistmoodi. Aga olemegi, sest sa näed ennast peeglist igapäevaselt peegelpildis aga pildil oled sa teistpidi.
Me ei vaata end kunagi neutraalselt. Me ei näe end kunagi nii, nagu teised meid näevad. Ja siis tundubki, et pildil oleme “teistmoodi”. Aga olemegi. Sest pildil oled sa teistmoodi päris. Mitte peegelpidis, mitte see versioon, mida sa oled harjunud endast igapäevaselt nägema. Enamasti ollaksegi endale harjutud rääkima ja sisestama, et enda pildistamine on ebamugav ja meid halvab pildistamise osas hirm, et pilt paljastab midagi, mida me ise ei kontrolli. Hirm, et me ei vasta mingile enda väljamõeldud standardile. Hirm mitte näha ennast nii nagu me tahaksime ennast näha. Aga see ebamugavus ongi põhjus, miks seda vahest teha tasub ja ületada oma hirmu ja aru saada, et pildistamises ei ole tegelikult midagi hirmutavat.
Heade fotode peal näevad enamik inimesi pildil iseendale palju normaalsemana välja, kui nad arvavad. Me lihtsalt oleme enda suhtes kõige karmimad. Ja kui sa selle pildistamise korra ära teed, siis saad aru, et see ei murra sind vaid pigem vastupidi annab see sulle mingi uue vaatenurga iseendale. Ja tegelikult on selles midagi väga vabastavat kui sa näed end pildil ja mõistad, et sa ei ole mingi katastroof, et sa ei ole “mittepildistatav”, et sa ei ole mingi erand.
Mida me tihti ei teadvusta on see, et pilt ei näita ainult seda, milline sa välja näed. Pilt näitab ka seda, kus sa oma eluga parasjagu oled. Milline on su energia. Milline on su olek. Milline on su eluetapp. Me ei märka neid muutusi igapäevaselt, sest me elame iseenda sees. Aga pilt näitab neid muutusi väga selgelt. Vahel isegi valusalt selgelt. Ja just sellepärast ongi see oluline, sest see on aus. Portree on hetk ajast, mis ei tule enam tagasi. See on dokument sellest, et sa olid tollel hetkel just selline. Mitte parem, mitte halvem, lihtsalt sina. Sest me võimegi jääda igapäevaselt mõtlema, et teen siis kui ükspäev olen parem versioon endast, mis on enamuse puhul suht iseenda pettus. Ja kui sa mõni aasta hiljem neid tehtud pilte vaatad, siis saad aru, kui palju sa oled muutunud ja mitte alati ainult välimuses, vaid ka sisemuses. Me ei märka oma kasvu, kui me seda ei jäädvusta.
Portreede tegemine iseenda jaoks ei ole tegelikult ilus olemise projekt, vaid pigem iseenda nägemise ja aktsepteerimise projekt.
