Ja nii me siis siin nüüd oleme, kaks sõbrannat ja rahvusvahelise ärijuhtimise magistri(õde) üks finantsi ja teine turunduse-suhtekorralduse suunal, mõlemad tulnud ärimaailmast. Üks koob ja heegeldab, teine pildistab. Alati on huvitav kuidas elu teeb omad keerdkäigud ja me oleme mingil hetkel seal kus me oleme ja teeme seda mida me teeme. Iga lugu on huvitav. Ja millised mälestused ja milline pildimaterjal mul neist aegadest on, võiks selle najal lausa rikkaks saada, sest piltidel on selliseid inimesi ja nimesid, millest mõni on tuntum kui teine 😉.
Ruta on olnud minu jaoks alati naine, kes ei jää märkamata, seda juba oma hääle, naeru ja oma terava huumorisoone poolest. Lase seltskonda ja seal ta võib tegelikult seltskonna täht olla 😃 (ilmselt siinkohal ta kirjutab mulle jälle lause – „I hate you“ ja ma vastan „love you too“). Lisaks on kihvt kuulata kui ta ka laulab, sest tal on tõesti eriline hääl ja minu jaoks on tema žanr puhas džäss. Ruta laulmisega jääb mul eluks ajaks meelde enda trauma, kuidas ma poolenisti pidin sundima vanaema pärast teda kodu majasisesel trepil laulma, kuna vanaema tahtis laulmist kuulata ja oli too hetk külas kui magistrikaaslasedki. Kuigi olgem ausad muidu see laulmine käis muidu hoopis teises fiilingus. Lisaks veel kõigele sellele on Rutale antud sellised käed, mis heegeldavad ja koovad valmis midaiganes ja nüüdsest on tal oma stuudio ja bränd nimega Vivrut Designs. Tahad Haapsalu salli, kootud-heegeldatud pruutkleiti või Gatsby stiilis kleiti või erilisi ehteid siis seda kõike ta ka teeb ja tasub jõulutellimused ilusate kinkide näol sisse anda. Siin pildilgi ta ühes tema tehtud kleidis neist sadadest.
Aga Ruta oli üks inimene kellega me tol ajal klikkisime ja jõuame sinna, et kuidagi see pildistamine oli mul ikka koguaeg nii veres, kuigi ma seda endale teadlikult tollel ajal ei teadvustanud. Lisaks sellele, et ma eelnevalt oma bakaõdedega pildistasime nö. „ilupilte (loe kolepilte)“ valget lina seinale tõmmates (mis on hoopis teine lugu) siis leidsime me ka Rutaga sel teemal kiirelt ühise keele. Ma mäletan neid aegu, kui sai Ruta juures punast veini joodud (sest tundub nagu too aeg valget veini poleks maailmas olnudki), oma Olympuse või juba Canon seebikarp kätte võetud ja selliseid pilte tehtud, et hetkel sureks naeru kätte ära aga albumis on need olemas. Üks stsenaarium oli selline, et Rutal oli tol ajal toas kohvilaud klaasiga ja kuidagi tekkis mõte, et tahame saada pilte läbi klaasi veepritsmetega. Omast arust tegime endeid ilusaks ja ka mingid pildistamiseks sobilikud riided selga pandud-leitud. Millegipärast on mul meeles, et mingid päris roosid olid ka teema. Aga kuna pimedas toas valgust ei olnud, tuli välja mõelda kuidas saada pildistamiseks valgust ja selleks läks käiku Ruta mingisugune laualamp. Ja mida me siis tegime, pritsisime lauale veepritsmed ja üks ronis laua-klaasi alla pildistamiseks ja teine siis pildistas ülevalt laualambiga valgustades teist ja niimoodi kordamööda. Ja mittekeegi ei saa öelda, et me pole leidlikud. Ikka minu moto, et kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab. Ja lisaks on mul meeles Ruta pruun sametsohva mille peal sai mõnedki fotoshoodid tehtud. No ja hilisemaski elus on pildistatud üksteist ja üks Ruta tehtud foto on minu magamistoas kummutil ka elu lõpuni. Aga neid mälestusi sellest kursuse ajast on nii palju, et ma võiks terve raamatu kirjutada teemal „Kuidas üks magistrikursus ajalugu tegi…“. Aga me olime noored ja ilusad, nüüd oleme lihtsalt ilusad 😉
Ja nüüd see pilt on üleilesest, kui Ruta tuli minuga stuudiosse pildistama ja kaasa haarasime tema stuudios pisikese valiku kleite, et need ka talle pildile saada ja muidugi läks ka nii, et sattusin paaris kleidis ka ise kaamera ette ilma ette valmistamata ja selleks mõtlemata aga sobis enamvähem küll kleidi reklaampildiks.
Tegelikult algselt tahtsin lihtsalt selle pildiga teile soovida naudinguterohket nädalavahetust ja öelda, et stuudios algas jõuluhooaeg ning ootan teid aga läks ikka nagu alati ja sündis taaskord üks spontaanne romaan. Ilmselt siia lõppu keegi ei jõuagi 😃. Kui te minust enam ei kuule siis ilmselt Ruta lõi mind selle teksti peale maha 😃.
