Naised ja „Südasuve maagia“. Tahaks hirmsasti oma ürituste puhul edaspidi öelda – minu naised, sest tunne on selline. 😃 Juures väike valik suurest kogusest piltidest 28.07 toimunud ürituselt.
Lugu sellest kuidas midagi ootamatut juhtub ja ellu ärkas minu naiste üritus, millest sai järsku sari. Elus on huvitavaid ja seletamatuid asju ja kuidas tuleb miski mida sa oodanud pole. Mulle kirjutas siin üks meesterahvas, et talle meeldib minu käekiri ja kas ma sooviks tema maakohas pildistada kellegiga ning väike koostööettepanek oli. See oli nädal enne minu sünnipäeva ja siis mõtlesin, et võiks sünnipäevaga siduda aga see polnud ikka see teema mida oleks tahtnud. Aga see jäi minu sisse alles ning 5 päeva hiljem hommikul ärkasin ma üles ja mu mõte läks sellesse kohta tagasi ning poole tunniga oli kogu ürituse mõte ja kontseptsioon minu sees valmis ja teile naistele kirja pandud, kus minust voolas välja see lõik ja nägemus ning nagu ikka panen südame ja hinge sisse ning ehk see oligi see kutse sellele, kes selle endas ära tundis: „Suvi, raba, looduse ja lillelõhnad. Valged suvekleidid ja ise korjatud metsikutest lilledest pärjad. Piknikukorvid. Piknik rabas ja ka salaja alasti ujumine rabalaukas. Naer ja vabadus, hingamine ja tunnetamine, vabanemine, tantsimine, korraks aja maha võtmine iseenda jaoks. Erilise kogemuse saamine. Saun ja kümblustünn, puusadelt maha kukkuv rätik. Voolav jõgi ja varbad vees. Mets. Maasikad, mustikad ja seened. Õhtune grill, ühiselt kaetud laud, kõigi endi iseküpsetatud ja toodud hea ja paremaga. Südasuvine soe õhtu. Kõik on võõrad, samas kõik on nagu tuttavad naised. Väike vein ja jutt eludest, mõtetest, kogemustest, tunnetest, piltidest. Jagamine. Pimeduse saabudes õlgasi katvad bleedid ja taevast vastu vaatav tähistaevas. Hetke nauding. Saabub öö millele otsa tervitab udulooriga maad kattev hommik ja päikesetõus ning ehk päikesetõusu jalutuskäik ja varahommikune ujumine rabas kui jaksu veel on. Hommikutervitus. Söögiks ehk koos küpsetatud pannkoogid, väljas päikese käes terrassil. 24 tundi sinu elust."
Suhtlesin, et saada oma soovitud kuupäeva aga esialgset ma ei saanud ning sain nädala hilisema aja. Ja ma panin esimese ürituse siin teile üles, mis oli mul 2 tunniga läbi müüdud ja järjekord ukse taga ehk naised ootelistis, et järsku keegi ütleb ära. Ja 5 naise asemel otsustasin siis oma voodikohast loobuda ning teha üritus 6le naisele ning ise vaadata kus põrandal või telgis magan. Ise mõeldes, et need vist on need kõige suuremad mu tööde fännid, kes nii kiirelt reageerisid 😃. Siis aga mõnda aega hiljem sattusin peremehega taas täpsustavatel teemadel vestlema ning ootamatult pakkus ta mulle sama kuupäeva, mis algselt ei sobinud, mis oli enne esimest Vol.1 üritust ning otsustasin, et kuna on järjekord, et pakun siis Vol.2 välja enne Vol.1te ja järsku on neid, kes veel tahaks osaleda ning see läks kahe päevaga ja siis tekkis ka järjekord ja oli neid kes veel tahtsid.
Toimus siis Vol2. 28.07 nädal enne Vol1-te 03.08. Ja siis üritus läks nii hästi, et ma otsustasin, et ok ma siis proovin, et panen kolmanda veel kuna on neid küsijaid. Ja kolmas on nüüd tulemas ja läbi müüdud ning mulle kirjutatakse nii siin Fb kui Instagramis, et millal tuleb veel suve jooksul Vol4. ja kas ma ikka ka veel sügisel teen (sügiseks peaks uue nime välja mõtlema ja miskit ehk kohandama) ning siis on hulk naisi, kes kirjutavad ja paluvad, et ma kindlasti teeks ka järgmisel aastal. Ja on ka mehi, kes kirjutavad, üks juba saatis oma naise ning neid kes plaanivad saata. Ma nüüd seda Vol.4 vaikselt seedin ja võtan hoogu, kui siis augusti viimasel nädalal 27 rohkem või äärmisel juhul 28 oleks teema. Ma tean, et mõni inimene ootab juba millal välja kuulutan ja kas tuleb veel.
Ma ütlen kõigile, et kui te tulete siis see üritus on nende inimeste nägu, kes sellel osalevad ning igaüks on ise panus sellesse üritusse ning igaüks saab ja võtab ise sellest mida tema tahab. Kohal on ainult õiged inimesed ja need, kes peavad seal olema. Asi on sinus endas, mitte kelleski teises. Milleks see aga kujuneb ei osanud ma uneski näha. Ma arvan, et ma pole kunagi ise osalenud sellise väega üritustel, mis seni on need kaks olnud – minu enda jaoks, teised oskavad enda eest ise rääkida, kas see oli koht kuhu tulla ja kus olla ning kogeda kui nad julgevad kirjutada. Peaasi, et siinkohal nüüd ei teki kellelgi mingit ootust, et toimub midagi ulmelist ja eriti kifti ja ägedat a võibolla toimub ka 😃. Minu üks eesmärk on lisaks neil üritustel loomulikult ja lihtsalt ka naisi üles pildistada vabamas olekus nii nagu keegi tahab riietega või riieteta, kui ilm lubab ning on mulje jäänud, et osad tegelikult ei ootagi väga, et pilti teeks, vaid on tulnud lihtsalt üritusele kogema ja olema hetkes. Minu soov ei ole sealt sündivate piltide näol tugevalt poseeritud pildid, vaid pigem anda edasi iga naise enda loomulikku ilu ja olemust.
Aga kui me räägime väest siis selle ürituse vägi on selles osalevatel naistel, kes on ise see panus. Need võimsad lood ja jutud eludest, kogemustest, asjadest, mis on elus läbi elatud, kus räägitakse ausalt ja vabalt ka elu kõige raskematest kogemustest, mida te ettegi ei kujuta, minapildist ning mis loob ehk mingi märkamatu sideme ja arusaama selle grupi vahel, et me oleme kõik naised, oma elude, saatuste ja kogemustega, et me kõik oleme erilised, samas teistpidi samasugused nagu teised ning meil kõigil on midagi üksteiselt õppida. Avatus ja jagamine ehk ka vabanemine. Kohalolu. Ilma ootuste, eelarvamuste ja ilma hukkamõistuta üksteise mõistmine. Samas jälle tõdemus ühtpidi kui tugev võib üks Eesti naine olla. Ning loodus, mis me ümber samal hetkel mängib oma tujudega.
Kui ma siin olen seda teksti lõpetamas tuli just ühes grupis ühelt osalenult naiselt kiri: "Olen samuti palju mõelnud sellest 24 tunnist ning tabanud end iseendalt küsimast, et miks me ei julge lubada iga päev endale sellist kohalolu hetkes.. ? miks me pole nii vahetud ja ausad? Kust tuleb hirm ja vajadus endasse tõmbuda? Kas hirm valusate kogemuste või võimalike kaotuste ees ja sellest tulenev kammitsetus tõesti kaalub üles elamata elu, seiklemata seiklused, vahetud kogemused? Võib-olla valu, kui teda tunda otse ja hetkes on hoopis omamoodi ilus? Kindlasti lubas see 24 tundi olla mul vaba ja natuke ennast ka paremini tundma õppida. Protsess veel siiani käib!". Teiselt naiselt aga tuli juurde selline koht, mis pikast tagasiside tekstist võetud: "Kui ma ürituselt ära sõitsin siis mul oli nii kahju ja ma isegi ei teadnud millest. Kas sellest, et üritus läbi sai. Et ma teid võib-olla enam ei kohta. Või, et mul oli endast mingil põhjusel kahju. Aga kui teised oksendasid siis mina nutsin roolis peatäie. Kui ma jõudsin sõbranna juurde ja kõigest sellest rääkisin mis me tegime. Mis inimesi nägin ja kui uskumatuid lugusid ma kuulsin. Kui müstilisi hetki/ pilte ma läbi elasin. Oli tal vaid üks küsimus, et mis „seeni“ sa söönud oled, et sellise laengu said? Ma väga ootan juba meie uut kohtumist!". (vahemärkusena - lugesin selle teie naise täiskommenataari blogist ette oma pojale, õues jalutades ning ta ütles mulle, et sa pead neid üritusi naistele edasi tegema, neil on seda vaja.) Ja kolmandalt naiselt ka: "Mõtlen iga päev sellele päevale. Minu peast on läbi käinud palju mõtteid ja olen tundnud palju tundeid. Ei tea, kas jõuan kõike kirja pannagi. Igatsen seda päeva. Näen oma silmades väsimust ja ma olin ka väga väsinud. See oli mulle korralik meeldetuletus, et ma väärtustaksin ennast rohkem. Et võtaksin enda jaoks aega. Minu koju sõit oli väga vaevaline. Mul tuli suurest pingelangusest migreenihoog iiveldamise ja oksendamisega. Korralik puhastus nii peas kui kehas 😅 Ja meeldetuletus, et naudiksin elu. Kasvõi selliseid väikseid asju nagu kokkamine, küpsetamine. Mul pole ammu sellist aega olnud, et ma saaksin seda nautida. Mulle meeldib inimesi vaadata ja jälgida. Kõigilt teilt ma sain midagi enda jaoks! Mulle nii meeldis meie punt. Mulle oli seda vähe 😁 Hiljem kodus avastasin ennast hommikumantlis peegli ees mõtlemas, et äkki võiks ka buduaari fotosessioonile minna. Ja siis veel igasugu mõtteid, mis jäi tegemata." Teate kui olulised need sõnad, mõtted ja kirjad minu jaoks on ning millise tänulikkusega ma neid loen.
Vahest siin omaette taban ennast mõttelt, et järsku ma peangi olema mingi kanal, et puudutada elusid ning jagada lugusid ning kuidas on juhtunud nii, et mind usaldatakse nii sügavatel teemadel ning nüüd tullakse kaasa selle minu teemaga :).
Ja need 24 tunni hetked, see kus vahepeal naerad nii, et peaaegu on tilgad püksis, need jutud mis vahest lähevad nii sügavale hinge, et teevad ka sulle haiget, hingest tulevad pisarad, piknik, ujumine, õhtune peolaud, tantsimine põllul, saunatamine ja kümblustünnis olemine. Hommikused maagilised päikesetõusud rabas, mis tõmbavad oma iluga hinge kinni. Ja hommikused lahkumiskallistused lubadustega ja sooviga veel kohtuda ning see kahjutunne lahkuda.
Minu palve oli, et üritusele tuldaks üksinda ilma sõbrannade või tuttavateta ehk täiesti võõrasse seltskonda. Võetaks 24h. aeg maha kõigest muust ainult iseenda jaoks, ei nutiseadmeid, ei meest, lapsi, sõbrannasid ning oldaks avatud kogema, andma ja vastu võtma. Ja no ja muidugi valmisolek ka minu lollustega ehk kaasa tegema, et luua ägedaid pilte, mida ma saaks ka mingis osas näidata ja jagada 😃. Esimesele üritusele lubasin ikka kaks sõbrannat aga ma nägin täpselt ära selle mida ma teadsin toimuvat, kui ollakse sõbrannaga koos, isegi kui enda jaoks seatakse teatud valmisolek ja mõeldakse asi läbi. Mitte, et ma mõtleks siinkohal midagi halvasti, lihtsalt sõbrannaga koos olles ollaksegi ikkagi tegelikult koos ning see on üksteise turvatsoon. Ja enda sees, ma tean, et ma tahan edaspidi, et see jääbki kohaks kuhu tullakse üksi. Igaüks võib sõbrannadega oma kogunemisi ja kokkusaamisi teha aga sellel üritusel on hoopis teine nägu, mõte ja sisu. Sõbranna saada hoopis järgmisele üritusele ja pärast hiljem saate omavahel jagada oma emotsioone ja mõtteid.
Ja nende gruppide vahel on toimunud mingi side, kus iga naine sobitub täpselt sinna punti, naised, kes kohale tulnud selleks ürituseks üle Eesti erinevatest kohtadest. Võib olla sellest, et koheselt alustatakse aususest ja avatusest ning täiesti lahtistest kaartidest (seda mida kellegiga suhtlema hakates muidu ei kohta) on see, mis tekitab sellest kooslusest unikaalse sõpruskonna edaspidiseks. Neil on määratud kohtuda. Mõlemad grupid soovivad taas omavahel kokku tulla järgmine aasta, mõni juba ütleb, et ta tahaks juba varem ja kohe. Mul on igale grupile enne üritust tehtud oma privaatne grupp, et enne arutada üritusega seotult asju ning pärast, kes seal soovivad, jagada ürituse järgselt emotsioone, elusid, kogemust ning edasigi omavahel suhelda. Ja nii tore on olnud lugeda, et osalemisega on toimunud neis naistes ka mingi muutus, kes on läbi teinud mingite energiate vabanemise, kes on teinud elus muid muudatusi ning elu tuletab omal karmil moel meelde, et ela praegu ja kohe. Ja et kirjutavad juba nende naiste sõbrannad või tuttavad, et keegi nende omadest käis ja nad sooviks nüüd ka tulla.
Juba on mõned õrnad mõtted, et ehk teen järgmine aasta ühe nädalavahetuse sedakorda R õhtust-P hommikuni ainult neile, kes varasemalt osalenud kõigile koos ja kohtki oleks olemas ja välja mõeldud kuhu ära mahutaks 😊.
Ja ega asi ei läinud nii nagu minema pidi esimese ürituse puhul, et ma eelmine õhtu pakin ilusasti asju ja jõuan veel tööasju teha peale üht õhtust buduaari pildistamist. Tulin koju, läksin keldrisse tooma mahla, mida järgmiseks päevaks kaasa teha ning kuidagi komistasin nii, et riiulid juurde jõudes mõtlesin, et käsi on kuidagi valus ja siis vaata, et käe peal liha lahti ja selle asemel, et õhtul saada kõik korda läksin veetsin 3 tundi EMOs, et saaks oma käe taas kokku õmmelda ning keelu peale - ei rabas ujumist, ei sauna, ei kümblustünni, ei väikest veini kahe esimese ürituse puhul ning mõned päevad valuvagistite ning antibiootikumide all. Hommikul siis oli abi vaja, et saaksin asjad autosse ning kokatud. Miks see nii oli ei tea aga ju oli vajalik millekski.
Ja see ongi minu 24 tundi MAAGIAT mille mõju võib jääda kestma kogu sinu elu lõpuni. Aitäh naised, kes te olete tulnud ja puudutanud ka sügavalt minu hinge!
Siin all juurde pildid minu telefonist tollest rabahommikust ja õhtust...
