Kui pildid on täielik maagia aga need räägivad mulle hoopis teist lugu, kuidas mind ja kliente, minu fotograafi karjääri puhul, elu esimest korda, välja visati – söödapõllult.
Et seda lugu jutustada, tuleb minna aastake tagasi, kui mul oli kodu juures 2 minuti autosõidu kaugusel põld, kus ma ikka peresid pildistasin ning mis oli minu maagia koht. Eelmine aasta tuli aga teade, et too põld, kus 10 aastat tagasi oli veel ehituskeeld ja maa otstarve ei lubanud miskit ehitada, ehitatakse terve uus elamurajoon. Just sinna, kus oli minu pildistamiskoht ja nii kurb kui see ka pole siis nüüdseks pole sellest kohast midagi alles, vaid sealt läheb otse pealt asfalttee ning tehnovõrkude süsteem on juba rajatud, kaugel need majadki on kuhu peab 200 autot ära mahtuma. Seega minu pildistamise põld võeti ära. Enne seda võeti üks teine koht ära, kuhu pandi lihaveised suveks peale ja mis oli mu üks lemmikuid kohti üldse, et lummavat pildimaagiat teha. Kui raske on enda jaoks neid kohti leida, et need sobivad kõiges oma olemuses ja eristuks tavapärastest kohtadest.
Kui ma räägin põldudel pildistamisest siis ma räägin umbrohu põldudest. Ma ei räägi siinkohal viljapõldudest. Ma austan põllumeeste tööd ning ei vii oma kliente tuimalt keset viljapõlde pildistama. Viljapõllud on kellegi töö ja vaev ning vastutustundetu on minna sinna keskele pildistama kui seal pole selleks kohta. Ma tean, et mul on isegi pulmapäringuid tulnud sisse, kus kirjutatakse, et noh pulmas soovime me viljapõldudel pildistada ning ma küsin, et kas teil on selleks omaniku luba või selline koht, kus tohib teha. Neist pruutpaaridest ma enam miskit ei kuule ja ju läksid fotograafi juurde, kelle jaoks on ok keset viljapõlde pildistada ja tammuda vilja peal. Olen ise viljapõldude juures pildistanud, kas põllu ees, et inimesed ei lähe vilja vahele või juhul, kui seal on tõesti rada või need suured autojäljed sees, mis niikuinii on. Iga kord ma muretsen, et ei tammutaks vilja maha ning põllule liiga ei tehtaks, läbi meie tegevuse. Jah viljapõllud on ilusad ja ägedad aga see on kellegi leib, mis lauda katab.
Kuna ma eelmises aasta sügisest teadsin, et ma enam oma selles põllukohas pilti teha ei saa siis oli üks teine suur koht ka 3 minuti autosõidu kaugusel, millest ma olen pea terve elu mööda sõitnud, seal mööda radasid jalutanud ning millest ma pea iga päev õhtuseid pildistamisi tegema sõites edasi-tagasi mööda sõidan. Kunagi ammu olid seal põllul lehmad nüüd aga koguaeg lihtsalt malts. Ma olen jälginud selle koha valgust, võimalusi, päikeseloojanguid, et kas see oleks koht, kus ma oma maagiat jätkata saaks. Ma tegin ühe buduaari pildistamise seal varem ja see andis mulle selle tunnetuse, et ma saan seal luua just seda erilist, mida ma tahan ning kõik täpselt õigete nüanssidega, mida mul vaja on. Päriselt ka, selliseid kohti leida, mis vastavad enda ootustele, on suhtkoht raske leida ning see ka põhjus, miks enamasti fotograafid oma pildistamiskohti ei jaga, et massid neid kohti ära ei lõhuks, tallaks ja pildistaks, sest inimesi on kahjuks igasuguseid.
Läksime siis pildistama ja käisime nii, et seal, kus oli rada või nii, et ei talluks kõrgemat rohtu maha alguses põllu ääres ja pärast liikusime põllule, mis on suht koht hõre tegelikult, nii et see pinnas, kus meie astusime oli selline kuivem tänu põuale ja seda suuremat rohtu me ära ei tallanud, mis oleks ka suht ajuvaba olnud põlveni rohtu lihtsalt arutult maha tallata, kui selle kõrvalt oli igaltpoolt tühi ja väga madal rohi. Lihtsalt pilti saab teha nii, et tekib efekt nagu kogu maa oleks maltsaga tihedalt kaetud kui neid nüüd vaadata. Jõudsime siis parajasse kohta, kus nägin taimede vahel parajalt suurt auku, kuhu sain maha panna teki ja just nimme sättisin nii, et see ei läheks ümbritsevatele taimedele ning midagi maha ei suruks. Isegi ei lasknud ma ühtegi kõrt maha murda, mis pildistamisel ette jäi. Pildistasime siis seal aga kaasas olid ka lapsed. No lapsed olid juba 45 minutit istudes oodanud ja siis hakkas see igavuse ja oleks võinud koju jääda, jutt. Seega viimased 15 minutit otsustasid nad mängida ning ringi joosta ümber meie aga nii, et nad mängisid ümber nende taimede, mis olid kõrged. Mingi hetk aga tuli puude vahelt majade poolt meie suunas mingi naisterahvas. Ma pildistasin rahulikult edasi, kuni ta meieni jõudis ning konkreetselt ütles: „See on eramaa. Siin peal ei tohi talluda.“ Ma olin fotoaparaadi kohe langetanud ja kükist püsti tõusnud, kuna pooleli oli viimaste perepiltide tegemine, kui ta meieni jõudnud oli ning vastasin: „Me siis kohe lõpetamegi.“ ning tema konkreetselt ütles järgi: „Jah, kohe“ kuigi polnud plaanis enam pildistamisega jätkatagi, kui inimene tuli nii ütlema ja konkreetselt suhtuma. Ütlesin siis ümber enda vaadates: „Ma loodan, et me siin väga kahju ei teinud.“ siis aga mul tekkis huvi, et huvitav mis selle põllu otstarve siis on ja küsisin seda ka. Väga tähtsalt vastati, et see kuulub PRIA rahastuse alla ja see tehakse loomasöödaks, nii vähe kui seda maltsa seal põllul üldse kasvab, nagu ta ütles. Selle peale ma siis ütlesin tähtsa näoga ja hoiakuga naisele: “Selge, siin siis enam pildistada ei saa.“ ning asusime kõik minekule. Polnud mõtet hakata miskit seletama või rääkima, kui inimese hoiak selline oli, sest asju saab edastada ja suhtuda erinevatel viisidel ja eks ise ka pool üksteist õhtul pildistades pole enam kõige teravam kriit. Endal on kurb, et sinna enam minna ei saa ja no arusaadav tegelikult ka, et inimene üritab oma põldu hoida ja meie olime pahalased, kuigi ma ei teadnud, et see suvalist umbrohtu täis põld nii tähtis maa on. Pean taas oma maagilist maltsapõldu otsima hakkama aga hea meel, et saan teiega seda maagiat korragi jagada, mida seal luua saab. Ja päriselt ka, see osa teeb mulle nalja, et mind visati maltsapõllult või noh söödapõllult välja.
