Mulle ikka lapsed nii meeldivad. See nende siirus, mängulisus ja ehtsad emotsioonid on alati nii toredad. Laste pildistamine on alati nagu väike seiklus, sest nad ei poseeri rangelt ega pinguta ja nad lihtsalt elavad omas maailmas ning kunagi ei tea ette mida oodata. Iga laps, nagu ka täiskasvanu, toob kaasa oma energia. Mõni on vaikne vaatleja, mõni on torm nagu kevadine tuul, mõni naerab nii, et terve ümbritsev ruum heliseb. See ongi lastega olemise võlu, mitte ükski hetk ei kordu aga iga hetk on alati päriselt päris.
Minu jaoks on alati eriti eriline, kui lapsed tulevad sessiooni lõpus kallistama, eriti kui pole kunagi varem last näinud ja kohtumine on esmakordne. Ka seekord, rääkisin vanematega midagi kui järsku tunnen, et keegi võtab mu jalast kinni. Vaatan alla ja suurem tüdruk on ümber mu jala kinni võtnud ja kallistab mind ja ma siis kummardasin pea allapoole ja kallistasin teda seal vastu. Need hetked on minu jaoks suurimad tänulikkuse hetked, sest sa oled saanud lapse usalduse osaks. Ja mulle jääb alati meelde, kui pilte vaatan, et sain nii toreda siira kallistuse.
Lapsed tuletavad meelde midagi, mida täiskasvanuna liiga tihti unustame, et usaldus sünnib väikestest hetkedest, et rõõm ei pea olema koguaeg suur ja et vahel piisab lihtsalt sellest, et keegi on päriselt olemas.
perepildid
