Üks armas preili avaldas ise soovi tulla minuga pildistama ning otsustasime minna parki jalutama ja mängima. Ja mis saaks toredam olla kui seebimullid, ronimine, väike matkamine ja mänguväljak, meid tervitav oravake, liivakookide meisterdamine, kiikumine, lossiaias lillede vahel jooksmine, lillede nuusutamine ning kohviku külastamine. Ühte õhtusesse aega nii palju toredaid emotsioone ja naeru. Kuna mul endal olid sinised mullitajad siis palusin preilile tuua kaasa üks ilus roosa mullitaja ka ning kõik need käiku läksid ja tühjaks ka said.
Lastega ma ikka ütlen, et tuleb võtta aega sisse elada, mängida ja lõbutseda. Lapsel on lapse maailm ning pildistamise ajal peame minema meie nende maailma, mitte nemad tulema meie maailma, vägisi ei saa ja sundida ei tasu. Päris jube on last suruda raamidesse, et nüüd pead sa tund või kaks täpselt tegema seda mida fotograaf ütleb ja koguaeg kramplikult kaamerasse vaatama. Mina leian, et pildistada tulekski lõbusat mängu, jooksu, loomulikku naeru ning ehedaid lapse emotsioone, koostegemisi ning siis on tulemus niivõrd palju ehedam ja ilusam kui laps on veel nii pisike, et purgis ka ei püsi. Tuleb ollagi loomulik. Maailma tähtsaim asi ei ole kunagi otse kaamerasse vaatamine ja krampis olemine. Ja kui sa saadki kätte paar ilusat otse loomulikku kaamerasse vaatavat pilti siis on sessioon väga hästi õnnestunud. Aga kõik need teised pildid peegeldavad vastu lapse maailma, tema rõõmu ja mängu. Ja eriti tore on kui piltidest tekib lugu.
Mina sain temaga võidu joosta, mullitada, koos liivakastis meisterdasime liivakooki ning tuli ka süüa tema tehtud liivast seapraadi ning praeks küpsetatud lammas Šhauni ja peale üht väikest komistusega kukkumist rääkida, et saadame varesele valu ja harakale haiguse ära. Jalutada käest kinni kui ta vaikselt oma käe mulle kätte pistis, süles tassida, kui avaldas selleks soovi ning pikal kiigul teiselpool vastas kiikuda ning samal ajal koguaeg ka pilti teha. Otsida ja oodata metsa all oravat ning vaadata orava toimetusi. Palve talt minna koos temaga pildile ja nüüd on mul ka selline mälestus endal ka. Näha koos imelist tiigiäärset vaatepilti loojuvast päiksest ja sellest tekkivat muinasjutulist vaadet. Kuulata talt paari saladust, kus ta vaikselt sõrme suu ette risti ette pani ja sosinal rääkis ja tähtsa saladuse näo pähe tegi. Vaadata nendesse helesinistesse ilusatasse silmadesse ning palve ära minnes minna teda veel autosse kallistama. Suure pika pika kallistuse peale sain ka boonusena peale veel ühe kiire musi. Mis sa veel ühelt õhtupoolikult oodata tahaksid, mille tulemus on hingega pildid.
