ELULUGU! Vot see oli üks sessioon mida ma ootasin pikisilmi ka ise, lausa 2 kuud, sest mulle tuli sisse selline kiri: „Tere Kadri, Kas 12.12.2021 buduaari pildistamise aeg on veel vaba? Kui on, siis sooviks selle aja kohe broneerida. Pildistamisele ei tuleks mina vaid mu ema, kellele pildistamise 50.juubeliks kingime. Ta on sellisest pildistamisest nii pikka aega unistanud ning kui tuli jutuks, mida ta kingituseks tahaks, ütles ta kohe, et tahaks Teie juurde buduaaripilte tegema tulla. Minu meelest oleks nii bad-ass 50.juubelit sellise pildistamisega tähistada ja ühtlasi saab ka seda tähistada, kui hea ta viiekümneselt välja näeb! PS. Kindlasti sooviks ta stuudios kohapeal meiki ja soengut.“


Mõelge vaid kui tore reaktsioon mul endal oli, et lapsed teevad emale kingituse minu juurde buduaarisessioonile, et kui teistpidi on asi tavaline siis sedapidi oli nüüd esimene kord. Kui paljud emad julgevad lastele öelda, et ma soovin kingiks mingi fotograafi juurde buduaarisessiooni tegema minna. Oi kuidas ma seda sessiooni ootasin, sest tunnetasin juba, et vot see peab üks äge naine olema. Ja ma ei eksinud.


Saabus siis pildistamise päev ja kui tavaliselt mul üliharva mingeid eksitusi üldse on siis siin detsembri kuus teine juhus, esimene juhus oli eilse artikli teksti juures, kus kliendil oli broneering valesti läinud. Tulin mina oma suure tavaariga stuudiosse, läksin meigilaua juurde, panin kõik asjad valmis ja puha. Kuna stuudios on 3 erinevat ruumi ja tihti mitmed fotograafid ja kliendid läbisegi siis istusid enne mu tulekut seal juba üks mees ja naine, kes paistsid mingit fotograafi seal vaikselt omavahel ootavat, igasugused riided ja triiksärgid neil kaasas ning arvasin, et ju nad mõne vene soost fotograafi juurde on. Olin unustanud lisavoodi ka autosse, millele veel järgi tormasin ja tagasi tulles ikka nad seal istuvad ja mina vaatan aina telefonist kella, et huvitav kus mu see laste saadetud ema siis on, et aeg juba vaikselt üle. Järsku riiete tagant sohvalt on naine üles tõusnud ja vaatab tagasihoidlikult ja kohmetunult mulle otsa, et tal on pildistamine. No ilmselgelt olin ma maa alla vajumas, sest enamasti naised tulevad üksinda stuudiosse kui on üksi pildistamine ja mehega koos ei oodata ja ma too hetk ei tulnud selle pealegi, et tegu võib olla minu kliendiga ja nad nagu ei teinud algul minust ka välja. Õnneks oli tegu rõõmsate inimestega ja tegelikult mees oli nii entusiasmi täis, nagu laps, kes kohe kommipoes kommi saab aga ma olin ikka nii õel ja ütlesin, et kommi ei saa ehk pealt vaadata ma ei lase ning saatsime ta ära.

Asusin siis meiki-soengut naisele taas tegema ja vot see poolteist tundi oli jälle nii huvitav näha ja kogeda naist läbi tema eluloo. Naine, kes on tulnud lapsepõlve „ei ei ei saa keskkonnast“ ja jõudnud aga sinna, et viib täide oma lapsepõlve unistusi ning tõestab seda, et alati kui tahta on võimalik elukestev õpe ja areng ning jõuda kohta kus ollakse päriselt õnnelik. Siin on tema lugu:


„Kasvasin oma isa vanemate juures, sest ema ei suutnud või ei tahtnud laste eest hoolitseda ja isa ilmselt ei osanud…meeste värk, ma arvan. Vanavanemad arvasid ilmselt, et on õigem oma esimene lapselaps enda juurde võtta. Isa ma ikka nägin tihti, emast on vaid üks mälestus. Halvale teele ta sattus, seda ma tean.


Head ja helged mälestused on mul just vanaisast, kes meid (mind ja hiljem ka meie juurde võetud mu nooremat venda) igale poole kaasa võttis, seletas lahti kõik mu pärimised ja oli alati sõbralik ja tegeles meiega. Temalt saime teadmised loomadest ja taimedest. Eriti köitis mind tema joonistamise oskus. Mu suur armastus olid hobused, nägin neid unes vist igal ööl ja mõtlesin neist päeval. Nende kuninglikkus ja ilu lihtsalt lummasid mind. Alati palusin vanaisal just hobuseid joonistada – oi, kuidas need mulle meeldisid! Unistasin, et saaksin endale päris hobuse. Usun, et vanaisa oleks mu soovi täitnud ka kui see oleks üksi tema otsustada olnud. Pisemana vantsisin naabrinaise hobuse vankri järel või võeti mind sõitma ka, lubati isegi ohje hoida. Kui sain juba vanemaks ja mõistsin, et hobust ma ilmselt ei saa, siis tahtsin minna ratsutama. See koht oli jälle kaugemal ja leiti, et ei saa, kes viib ja kuidas sinna lähen jne… ühesõnaga ei saanud sellest soovist asja.


Koolilapse iga… Nüüd joonistasin hobuseid ise. Ja imeilusate kleitidega printsesse. Sõbrannasid mul väga polnud, sest elasime maal, külalapsi oli vähe, või ei lubatud väga nendega mängida. Pigem olin nagu väike täiskasvanu, kes pidi oma kraadest venna järele valvama, hiljem suviti juba täditütarde järele. See on see kõige vanema lapselapse koorem – valva ja vastuta. Oleks ise ka tahtnud olla rohkem laps! Arvasin, et mind armastatakse ainult siis, kui olen pai ja korralik, aga vanaema armastus paistis ikka nooremate lastelaste suhtes rohkem välja. Võimalik, et mu tähelepanu ja tunnustuse vajadus on sealt alguse saanud. Tunne, et oled ebapiisav ja pead armastuse välja teenima on kindlasti lapsepõlvest pärit. Igatsesin alateadlikult tingimusteta armastust. (Ilmselt teen seda siiani. Pikka aega ei saanud ma sellest aru.


Ma armastasin joonistamist väga. Isegi kunstiõpetaja ütles, et ma võiks minna kunstikooli. Kui ma seda ütlesin, siis see ei olnud vanaema arvates eriti mõistlik soov. Ma ei tea ju, mismoodi oleks siis olnud, kui ma oleks oma soovi vägisi teostada tahtnud, aga ma ju ei olnud eriline vastuhakkaja ka. Ikka viks ja viisakas ja hea laps. Uskusingi seda, mida vanaema rääkis, isegi kui sisemine tunne protestis, arvasin, et olen ise halb. Matemaatika meeldis mulle ka, aga ma ei arvanud, et ma nii tark olen, et ülikooli sisse saan. Läksin siis peale gümnaasiumi kodumajandust õppima. Samal ajal kohtusin ka praeguse abikaasa ja laste isaga. Jäime minu vanavanemate koju talu pidama, olin ju ikkagi nüüd paberitega koduperenaine. Sain endale talu selle kaubaga, et hoolitsen vanavanemate eest nende vanadusepõlves. Abiellusime novembris, kui olin 19 aastane. Sain nädala pärast 20. Kevadel kuu aega peale kutsekooli lõpetamist, sündis esimene tütar. Kahe aasta pärast teine tütar. Sellest ajast alates oleme koos oma kodu renoveerinud ja teinud sellest just sellise kodu, mida soovinud oleme.


Talutöö ei olnud kerge. Mõnes mõttes oli see õnnelik aeg, elasid omas mullis… Lapsed said näha ehedat maaelu. Võib olla on neist tänu sellele ka toredad, kahe jalaga maapeal inimesed üles kasvanud. Mulle ei tulnud kordagi pähe, et peaks nad lasteaeda panema. Minu lapsi ei pea ju kasvatama võõrad inimesed. Tihti vaatan vanemaid ja nende lapsi ja näen, et nad ei mõista kui lühikest aega on lapsed väikesed. Nad vajavad vanemate tähelepanu ja kohalolu palju rohkem kui nad seda saavad. Kui lapsed olid juba koolis ja talutöö oli kõiki ära kurnanud ning mittetulusust tõestanud, siis hakkasin mõtlema, et tuleks vist palgatööle minna. Sest olukord, kus kunagi ei olnud aega ega raha, hakkas väsitavaks muutuma. Kandideerisin lasteaiaõpetajaks (oma lastega ju sain hakkama, miks ei peaks siis teistega saama), aga tööle ei võetud, sest polnud kõrgharidust. Siis küpseski plaan minna Tartusse eripedagoogikat õppima. Vanaema, kuuldes mu plaanist, küsis, kas sul ikka mõistus on peas! Õnneks mu mees toetas mind ja ma ei hoolinud sellest reaktsioonist. Muidugi oleks talle rohkem meeldinud, et olen kodus ja kuhugi välja ei lähe. Vanaisa oli selleks ajaks juba surnud (1995).


Oi küll oli raske see esimene aasta….. aasta pärast kutsuti siiski lasteaeda tööle. Läksingi sinna, aga sellega seoses ka Tallinna eelkoolipedagoogikat õppima. Ma ei tea kuidas ma kahes koolis õppides, töö, pere ja loomade kõrvalt suutsin veel normaalseks jääda. Eks stressi oli palju. Igatahes sai 7 aastat ülikoolis käidud ja magistrikraad omandatud (2009). Lasteaiast suundusin põhikooli klassiõpetajaks. Kõik on tulnud kuidagi loomuliku arenguna. Koguaeg olen tahtnud ise juurde õppida ja paremaks saada. Mingil ajal võtsin kätte ja läksin täiendkoolitusena matemaatikat õppima, sest tahtsin rohkem sellele pühenduda - see meeldis mulle. Kord nädalas käsin ka teises põhikoolis ning kahel õhtupoolikul ka kahes lasteaias eripedagoogi tööd tegemas. „Pisut“ hunt Kriimsilma tunne oli küll. Kogu see aeg hooldasin ka vanaema keda tuli 4 korda päevas süstida. Kuidagi see korraldatud sai, aga viimastel aastatel olin ikka üsna stressis, kuigi väljastpoolt paistsin väga rõõmsameelne. Ilmselt on see mu loomuses, olla õnnelik, kõigest hoolimata.


Paar aastat tagasi läksin väikesest maakoolist ära veidi suuremasse linna ühte väga toredasse kooli klassiõpetajaks. Sattusin sinna asjaolude kokkusattumise tõttu, sest tegelikult olin minemas Tallinna. Ja nagu ma ikka ütlen, siis juhuseid ei ole. Olen selle otsusega ülimalt rahul. Seda maakooli jään ma alati armastama, sest õppisin seal ise ja seal töötamise ajal oli tore kollektiiv. Praegune kool lihtsalt on üks parimaid ja ma olen rahul, et ma just sinna sattusin. Imestan, et olin nii julge ja sellise sammu astusin. Pelgasin küll, aga kodunesin ruttu. Sain endale maakooli kahe särasilma asemele 25 särasilma. Naudin seal töötamist ja sealseid inimesi.


Pean ära rääkima ka selle, et mulle väga meeldib olla naiselik naine! Olla ilus ja käia hästi riides! Naudin tähelepanu ja mõnusaid inimesi! Koolis töötamine annab ju ideaalse võimaluse ennast sättida ja käia iga päev uue kleidiga tööl. Ma ei ole püksiinimene, sest juba põhikooli eas arvasin, et püksid pole naiselikud. Nii ma siis sätin end ja töö juures on juba põhi lause, et „sul on jälle uus kleit“. Ma siis püüan ikka seletada, et mu laps lihtsalt töötab riidepoes! On riiete nn „maale“ tooja. Ma soovin, et peale kleitide kandmise nähtaks ka mind ennast, teataks, et ma oskan ka kõike muud: heegeldada, kududa, õmmelda, küpsetada, süüa teha, ehitada…no mida iganes veel teha. Tegelikult on tähtis inimene ise, aga sisule ei pööra keegi tähelepanu, ikka välimusele. Õnneks nii hull asi pole ja kolleegid, kes on mind tundma õppinud, ütlevad, et mul on süda õige koha peal! Ja see ütlus ise on juba nii armas! Oluline ongi olla rahul, rõõmsameelne ja eelkõige inimene! Mu, amburile loomupärane, positiivne ja optimistlik ellusuhtumine on sellele kaasa aidanud. Kui mu sõnnist mees ütleb, et kuidagi ei saa, siis mina ütlen, et kuidagi ikka saab!


Ma tean, et ma pole enam see naiivne plika, kes ma kunagi olin. Nüüd, kui olen saanud 50, näen elu ikka täiesti teistmoodi. Ma tahan olla iga päev õnnelik, iga päev on pidupäev! Ma tahan teha asju, mis mulle meeldivad. Olen nii mitmedki lapsepõlve unistused vanemas eas ellu viinud. Matemaatika õppimist juba mainisin. Teostasin mõned aastad tagasi kunagise soovi ratsutamist õppida. Aastakese käisin, nautisin, aga arvestades mu elutempot, siis lõpuks loobusin. Nüüd läksin kunstiringi. Põnev on. Ühesõnaga teen asju, mis mind õnnelikuks teevad. Ma ei tea, miks inimesed sellele ilusale, enese leidmise ajale, koleda nime – keskeakriis, on andnud. Võib olla ma eksin, aga nii saavad öelda ainult arad ja rahulolematud inimesed. See on lihtsalt aeg, kui inimesed saavad aru, et enam ei ole venitada midagi, aeg on halastamatu.

Minu kaalulangetamise lugu algas samamoodi. Kaalusin kunagi 72 kilogrammi oma 156 cm juures. Oi, see oli karm. Istusin ja kurtsin ühele terapeudile oma kaalu üle. Tema küsis, et kui vana ma olen. Vastasin, et 49. Mille peale ta ütles, et ja mida sa ootad, kas 50selt on lihtsam alla võtta või? Sel hetkel käis küll „klikk“ ära ja ma sain aru, et tuleb tegutseda. Sain kaalu langetada kuni 59kgni, aga nüüd olen jälle 65 kg ja väga ei kurda, sest olen nii ka ilus. No kui tubliks hakkan ja pirukaid enam ei söö, siis saan ehk 63 kg peale. See oleks ideaalne. Nüüd ma lihtsalt tean, et see on võimalik!


Kogu selle aja jooksul on mulle tõeliseks toeks olnud mu abikaasa, kellega novembris pidasime 30.pulma-aastapäeva! Ei ole alati kerge olnud, aga kõigist raskustest saadaksegi koos üle. Oluline on soov ja tahe elu koos veeta ja üksteist ning oma kodu hoida! Just sel aastal oleme mõlemad päris palju muutunud ja üksteist rohkem hindama õppinud! Ta võttis isegi töölt vaba päeva, et mind pildistama tuua, sest teadis, et see on mulle tähtis! Koos itsitasime, et nii palju raha kulutame piltide peale, mida kellelegi isegi näidata ei saa.


Kuidas ma pildistamiseni jõudsin… Päris mitu aastat olen jälginud Kadri lehekülge, sest mind köidavad just nende inimeste lood. Minu jaoks on oluline, et fotode taga on elav inimene oma looga ja et fotograaf vaevub seda nägema ja edasi andma. Jälle see tähelepanu teema!


Pildistada oskavad paljud, aga nii nagu Kadri pildistatava keha taga inimest ja lugu näeb, seda väga ei kohta.

Jah, ma olen piisavalt edev, õnneks veel ka piisavalt noor ja kena, et hea fotograafi õpetuste järgi jään pildile nii, et ka ise rahul olen. Nii ma siis mõtlesin ja unistasin ammu, et tahaks ka endast selliseid pilte, et rahule jääksin. Ja kui laps küsis, et mida ma kingituseks soovin, siis ütlesingi välja, et Kadri Purje juurde pildistama minna… Ainult mina ise…naisena… seksikana… ilma vammustesse topituna. Millal siis veel? Ja ma olen väga rahul!


Ise lugu üle lugedes jääb mulje nagu ma oleks mingi suur tuupur olnud... Tegelikult olen lihtsalt tahtnud koguaeg edasi pürgida. Mulle ei meeldi rutiin. Kohe kui mul hakkab „igav“ st miski muutub iseenesest mõistetavaks, siis otsin uue väljundi või tegelen millegi uuega. Koguaeg peab olema midagi uut. Päris palju on tegevust pakkunud oma kodu renoveerimine. Olen alati huviga juures ja abis nii otsustamisel kui ka tegemisel. Päriselt igav ei ole mul kunagi olnud. Olen palju üksi, aga mitte kunagi üksildane. Väliselt väga rahulik ja aga sisemiselt rahutu.


Kuna nooremana sai elatud nende elutõdede järgi nagu esivanematel kombeks oli... ja uskusin ja kuulasin ainult neid, aga samas tundsin, et miski nagu on enda sees valesti... Ikka arvad ju, et vanematel inimestel on õigus ja ise olen "halb" siis nüüd kui olen lugenud nn esoteerilist kirjandust, kuulanud natuke teistsuguseid arvamusi ja hakanud ise päriselt oma elu elama (2019 vanaema suri 95 aastasena), siis lõpuks saan aru, et minuga on kõik korras. Et minu mõtted ja soovid ongi õiged. Vanaemal oli lihtsalt teine kasvatus ja omad mured. Ta oli intelligentne, aga ei teadnud, et tegelikult tohib elada ja valikuid teha oma sisemise soovi järgi. Võimalik, et vanasti ei saanud nii, aga nüüd saab.


On kuulanud internetis üht meest, kes räägib erinevatest asjadest ja ausalt öeldes pole psühholoogi vaja. Mõtted saavad selgeks ja õnnelik olla on täitsa ok! Mitte seepärast, et järgin tema õpetusi vaid seepärast, et tema mõtteviis klapib minu omaga ja mõistan, et ma olen täitsa "normaalne".

Aasta oma lehel siin sellise looga on nii ilus lõpetada ja uus aasta juba toob uut ja põnevat nii minu jaoks kui ehk ka teie jaoks läbi minu toimetamiste. Ei jõua juba uut aastat ise ka ära oodata

Head vana aasta lõppu teile!