Vahest mõni hetk on ilusam kui teine. Ja see hetk oli ilus.
Sõber tuli lastega jõulupilte tegema ja olime eelnevalt telefoni teel rääkinud ja ütlesin tookord, et järsku võtab üks kord ka ema kaasa, et lapsed saaks vanaemaga koos ka piltidele. Vastuseks sain, et tal ema absoluutselt keeldub piltidele tulemast. See lihtsalt ei pidanud olema võimalik.
Pildistamine aga oli isadepäeval, see päev kui oli päriselt võimalus pere kokku saada. Ja minu üllatuseks nägin, et ka laste vanaema oli kaasa tulnud. Ütlesin, et nii tore ja vastuseks sain, et kuna ta oli seltskonnas siis ta tuli lihtsalt pealt vaatama. Tema piltidele ei tule.
Aga loomulikult olen ma see inimene, et ei mingit juttu, et pildile ei tule ja kohe esimestele piltidele koos pojaga sai ta pandud. Ei kuulanud ma juttu, oh ei mis mina ja ma nii kortsus ja ma pole üldse ette valmistanud jne.
Tegin temast pildid pojaga, lastelastega ja kogu kooslusega koos ja ta oli piltidel nii ilus, täpselt sellena, kes ta on. Ja selles kõige lihtsamas olekus peitub kõige lihtsam ja puhtam ilu. See tema punane pullover ja hõbehall pea ning jah need ajaga tulnud elatud elu jooned näos, mis räägivad oma lugu. Poja jaoks armas ema ja lastelaste jaoks kõige kallim vanaema ja ehk mõne jaoks kunagine tore õpetaja.
Pildistasin ühte lapselast ja ta oli kuskil mu selja taga ja teised olid ruumist väljas riideid vahepeal vahetamas. Keerasin korra pilgu selja taha ja ma nägin seda vaadet, kuidas ta aknalauale nõjatus ja kaugusesse vaatas. Ja see hetk täielikult võlus mind, kui ilus see oli ning võtsin tegin kiiresti mõned klõpsud sellest vaatest. Vaikuse ja mõtiskluse hetk ja tema poeg pani pilti nähes pildile nime "Aasta mõtleja!". Ma olin ise nii õnnelik selle hetkel saadud piltide üle, sest see oli minu enda jaoks nii eriliselt ilus.
Kui pildistamine läbi sai ja kuna nad olid mu päeva viimased siis läksime koos majast ära parklasse autode poole. Järsku üks laps hüüab: "Kadri, oota, Miiu (laste hüüdnimi vanaemale) tahab sind kallistada." Ta tuli ja andis mulle sooja ja pika pika kallistuse, poolenisti pisarad silmas ja ütles: "Aitäh sulle.". Ja see polnud ainuke aitäh, mille sain.
Kui mul saaks rohkem inimesi pildistada lihtsalt iseendana, oma päris olekus, ilma kõigi nende tulede ja viledeta siis on nende piltide tähendus alati palju sügavam, lubades iseendal päriselt olla. Vahest tasub iseendale päriselt otsa vaadata sellena, kes me oleme, ilma neid maske ette panemata.
