Ehk kui sa endaga rahul ei ole, sul on vajadus ennast maha teha siis kes või milline sa olla tahad? Mis see ideaal siis sinu jaoks on?
On naisi, kes tulevad pildistama ja räägivad, et on terve elu ennast maha teinud ja rahulolematud olnud. Nad toovad välja, mis neile enda juures ei meeldi, mis neile raskust valmistab ning kui keeruline on end olnud varasemas elus piltidel näha. Ometi, kui mina neid vaatan, siis näen terviklikke, kauneid ja kordumatult erilisi naisi. Igaüks unikaalne omas erilisuses ja ilus. Mõned jõuavadki minuni enesega tegelemise teel, et lahti lasta nendest ennast piiravatest uskumustest ja see on üks parimaid eneseteraapia osasid vaadata ennast ausalt.
Aga need mõttemustrid on sisse õpitud ja endale sisestatud oma elu jooksul. Kuid miks on meil need mõttemustrid, mis meid ennast pisendama sunnivad? Need ei ole meis sünnipärased – need on elu jooksul õpitud ja sügavale juurdunud. Sageli saavad need alguse juba lapsepõlves. Kui laps sünnib ja hakkab maailma tajuma, ei tule tal pähe end võrrelda teistega ega oma keha, mõtteid või olemust hinnata. See kõik kujuneb välja keskkonna ja kogemuste kaudu. Sõnad, mida kuuleme oma vanematelt, õpetajatelt, sõpradelt, ühiskonnalt – need kõik vormivad meie enesehinnangut. Vahel on need märkused ja käitumismustrid kaudselt edasi antud, vahel aga teravalt ja valusalt öeldud. Need kujundavad meie sisemise dialoogi, meie arusaama endast ja maailmast.
Parim viis enesega sügavuti tegeleda on minna tagasi nende tunnete ja uskumuste algusesse. Küsida endalt ausal, et kust need mõtted pärinevad? Millised sõnad ja öeldu on minu sees juured alla ajanud? Kes need sõnad ütles ja milline olukord mind selleni viis? Ja kui ma nüüd, täiskasvanuna, neid uskumusi vaatan – kas see on tõde? Või on need lihtsalt midagi sellist, mida olen endale kordama hakanud, kunagi kahtluse alla seadmata? Aga järsku peaks nendes mõtetes kahtlema?
Inimene kipub uskuma seda, mida ta endale räägib. Tihti unustame aga küsida, kas see, mida me endale räägime, on üldse tõde. Ja kui see ei ole tõde – kas me suudame sellest lahti lasta ja kujundada enda jaoks uue, tervema ja armastavama sisekõne? Meil kõigil on see võimalus iseenda sisemaailmaga tegeleda. Küsimus on vaid selles, kas oleme valmis seda teekonda ette võtma ja kas me tahame iseenda sisekõne muuta. Ja kui me endaga ja oma sisemaailma mõttemustritega ei tegele siis ükspäev avastamegi ennast täielikult enda sees eksininuna.
Mul on olnud väga võimsaid muutmise kogemusi naistel läbi fotosessiooni, mis on midagi teist neis avanud. Mul on olnud näiteks naine, kes tuli elu esimest korda üldse, 50 aastasena, buduaari pildistama ja hakkas südamest nutma öeldes, et näeb elus esimest korda ennast ilusana. On olnud naisi, kes on lõpetanud vaimselt vägivaldseid suhteid, teadvustades, et and on väärt palju enamat ning nad on ilusad, olenemata sellest, mida see vägivaldne inimene on talle sisestanud. Kõik need kogemused, kui palju võib elu muuta üks fotosessioon, kus ennast päriselt vaadata.
Ja teate kui paljud naised teist, kes iga kord kui ma mõne pildi üles panen ütleb - vot see naine on piltidel ilus aga vot minust ilusaid pilte ei saa (üks neist piiratud uskumustest mida te endale räägite, mille juured ulatuvad kaugele). Naised, kes on jõudnud minuni on ise rääkinud, et kui lõpuks selle otsuse on teinud ja on tulnud ja avastanud, et mina olen täpselt sama ilus piltidel, kui need teised naised ja saab ikka täiega ka minust ilusaid pilte. Ja teate kõike seda on nii huvitav kogeda ja näha nende naistega ja siis koos rõõmustada, naerda ja vahest ka nutta.
Ennast tasub vaadata ja endaga tegeleda, sest järsku avastad palju enamat kui oskasid ettegi kujutada.
