„Need täiskasvanud, kes kõrvalt midagi näevad või teavad või isegi arvavad või on sisetunne siis tavaliselt see ei peta.“ ütles isa poolt lapsena seksuaalselt väärkoheldud noor naine. Aga kõige hullem selle asja juures on tegelikult see, et vaadatakse mujale isegi kui sisetunne ütleb, et nii on aga mõistus üritab põhjendada teistpidi või leida muid ettekäändeid läbi hirmu kaotada midagi või kedagi või öelda, et asi on mõistusevastane ja nii olla ju ei saa.
Nagu ka eelnevalt ma väga harva jagan muid asju aga see on asi mida ma jagan ning kes eile Pealtnägijat ei näinud siis tasub vaadata ja kindlasti jagage, sest järsku on see see, mis kedagi aitab (kontaktinfot mu jutu lõpus ka) ning tal seda tuge vaja, pidades silmas saate esimest lõiku: https://etv.err.ee/1128008/pealtnagija ning sellele järgnevalt on tutvustus ka uuest tulevast saatest, mis hakkab jooksma vaimse tervise teemadel ning on sama mida minagi olen oma lugudega üritanud öelda ja näidata, et meil kõigil on oma mured ja läbielamised ja mitte keegi pole selles osas eriline ega ka üksi oma asjaga, teistel on ka nii ning asjadest on võimalik ka välja tulla, paraneda ja edasi liikuda ning abi leida. Tänu Kadrile tolles loos võttis peale saadet eile ainuüksi 10 inimest tolle mainitud tugigrupiga ühendust, kes seda vajavad.
Aga miks ma seda jagan on ikka põhjusega. Minu töö on viinud mind kokku naistega, kes on rääkinud mulle oma lugusid, lugusid mida kõike jaganud pole ning neid mida olen saanud jagada (https://www.kadripurje.com/blogi/?category=kehalugu ) ja võibolla ükspäev saan ka teiega jagada neid teisi, et näidata seda varjatud poolt millega paljud naised elus kokku on pidanud puutuma, endas alla suruma ning kellest nii mõnedki üritavad paraneda elu traumadest ning on jätnud neisse jälje elu lõpuni. Naised, kes on jõudnud minuni, mis osa nende endi aktsepteerimisest ning enda hindama hakkamisest. Ma nüüd kirjutan ausalt, et ma olen kuulnud lugusid naistelt endilt lastena kogetust, kes on grupivägistatud 12-13 aastaselt, ma olen kuulnud kuidas onud on pilastanud väikese tüdrukuna, ma olen kuulnud kuidas kasuisad on vägistanud ning emad õigustanud, ma olen kuulnud kuidas ema on terve lapsepõlve vaimselt kuritarvitanud ning peksnud ja manipuleerinud viies lapse enesetapu katseni, ma olen kuulnud kuidas väikesena ema on ähvardanud end ära tappa ja rongi alla hüpata, kodust minema läinud nädalateks, jättes pisikese lapse üksi ning laps suurest hirmust on läinud raudteele öösel üksi otsima, kas ema laip vedeleb raudteel jne. Kuidas täiesti korralikust, parimast ja eeskujulikust teismeliselt on üleöö seletamatul kombel saanud mässav teismeline ning must lammas, sest ta on kogenud midagi sellist, millega ta sisemiselt tegelikult toime ei tule ning vanemad ei märka otsida abi. Ja enamuses neid naisi ühendab ka üks asi, et nad pole julgenud sellest tol eluhetkel ja ka tihti hiljem kellelegi oma lähikonnast rääkida, mis on seotud otseselt selle häbi tundega ja süütundega või hirmuga, et kellegi teisele tehakse läbi selle haiget või jäädakse perest ilma või isegi kui nad on rääkinud siis neid usuta või veel hullem hakatakse süüdistama ning tegijat õigustama. Mitte keegi neist tüdrukutest-naistest tol hetkel ei usu, et abi on olemas, mis on tegelikult alati olemas aga neilt on manipuleerimisega võetud see teadmine. Lisaks ka täiskasvanud naiste vägivaldsetest suhetest, kus lisaks füüsilisele vägivallale viiakse naine vaimse vägivallaga enda minapilti ja enda aktsepteerimist vihkama. Jah need on lood päris naistelt mida mulle räägitud ja need ei ole üksikud lood ning te ei kujuta ettegi neid mastaape ja mõõtmeid, kui paljud lapsena sellised asju kogevad. Ja kõige hullem on asja juures see, et enamasti seda oma pereliinis, kus ära kasutajaks ongi isa või kasuisa või onu jah ka suuremad kasuvennad ning ka emad-kasuemad, kes vaimselt-või füüsiliselt enda või kaaslase lapsi väärkohtlevad või emad kes vaatavad mujale või leiavad lapse vastu õigustusi, miks laps ise süüdi on. Noorte tüdrukute vägistamised, kus vanemad lubavad õhtuti hilja kasvõi ainuüksi toreda sõbrannaga (vanuses 12-14) ringi jõlkuda, kus tegelikult suvaliste sõprade korterisse satutakse, kus uimastatakse või täis joodetakse ning grupivägistatakse teiste poolt ning siis vanem, kes vaatab, et parim laps on üleöö muutunud, lukku läinud ning pööraselt käituma hakanud lükates selle raske teismeea süüks – jah on selliseid asju ka tegelikkuses toimumas ja toimunud. Ja see pole ainult nii tüdrukute ja naistega vaid ka vastassooga. Seda, et laps tegelikult sisemiselt röögib – APPI, ei tunta tihti ära ning laps tunneb, et ta oma peres kelleltki abi ei saa ning peres pole loodud usalduslikku suhet. Ning nii kahju kui see ka pole siis on neid, kes vastu ei pea ning endalt elu võtavad.
On neid, kes naeravad, et buduaari fotosessioon on nali, et kui öeldakse, et see on naisele teraapia, et mis teraapia see olla saab ennast lahti kiskudes. Minu jaoks on see päriselt tõsine töö naistega ja see mida mina teen ei ole niisama fotograafia ja ilusad pildid. Minu tööl on mõju ja see ulatub palju kaugemale kui silmaga näha on ning see ei ole ainult see väline pilt mida teie näete, vaid seal taga on iga naise sisemaailm ning selle naise lugu. Teie vaatate pilti aga te ei näe ega tea, mis seal taga tegelikult on. Ma ei suhtu naistesse kergekäeliselt ja see ei ole lihtsalt fun, et oh ma pildistan alasti naisi, vaid minu töö on näidata kui eriline ja unikaalne iga naine tegelikult on ning aidata neid läbi oma töö, kel seda vaja on. On neid naisi, kes on tulnud ja ise öelnud, et see on nende paranemise teekonna üks osa näha ennast, aktsepteerida ennast ja tunda ennast naisena, kui nad on eelnevalt elus hingeliselt katki kistud, neid on pandud uskuma, et nad on kõige väärtusetumad ja et nad on koledad ning et nende välimus on kuidagi vigane. Ja mina ütlen oma töödega, ei, sinus ei ole midagi viga ning näitan sinu enda unikaalset ilu, et saaksid aru, et oledki ilus sellisena nagu sa oled ning sa oled väärtuslik. Üks naine siin hiljuti ühel üritusel ütles mulle sõnad: „See mida sa Kadri naistega teed on midagi mida aastate jooksul pole isegi üksi terapeut ega psühholoog suutnud teha.“, mõeldes selle all seda, et naised on rääkinud päriselt välja omad lood ja kogemused, mida nad pole pea kellegagi jaganud ning lisaks ka need pildid. See on suur tunnustus ja kindlasti ka vastutus, kuidas ma nende lugudega ringi käin ning ka piltidega, mida teile näitan. Aga ma olen naistele öelnud alati, et kui te olete ise valmis lahti laskma ja jagama ning teate, et see teid ei kahjusta ning liiga ei tee siis ma alati jagan lisaks piltidele ka lugusid kui võimalik, sest need lood päris elust ja elust enesest aitavad ka teisi. Ja mida ma täheldanud olen, et see lahti laskmine ja endast välja rääkimine on see moment, kus hakkavad elus asjad toimuma. On ka naisi, kes on öelnud, et see on olnud nagu vabanemine ja minna laskmine ning kuidagi imelikul kombel sisemise rahu leidmine. Seega julgege jagada oma lugusid, sest need lood õpetavad nägema ka teisi ning tundma ehk ära ohumärke, sest inimesed on pimedad ning võib olla neist lugudest ka taipab keegi, et kuskil keegi vajab abi ning toob teadmise nendeni, et on vaja asjaga tegeleda. Võib olla keegi hakkab ära tundma ja teadvustama ohumärke ning panema kasvõi ise tähele, et näiteks naabri laps pole koheldud hästi või ta on üksi või kellegi pereliikme peres pole asjad korras ja tegelikult laps/lapsed vajavad abi ning tõsiselt ka sekkumist või usalduslikku inimest kellega rääkida. ÄRA VAATA KÕRVALE! Seega kel julgust, võib kasvõi ise mulle oma loo saata kasvõi ilma pildistamiseta, sest ma leian, et need lood teadvustavad ning aitavad väga suurel määral.
Ja mind hämmastab ajakirjandus, et kui riiklikult on lugu tasuta vaatamiseks tehtud ja selle eesmärk on teadvustada ning ka tuge anda siis täna juba jooksevad sama loo põhjal kirjutatud artiklid tasulisena lugemiseks, mis peaks olema tasuta kättesaadavad igaühele, ka naisele kes ei saa võimaldada endale kasvõi artiklite kulutusi. Aga seal loo lõpus on ära toodud info, et need naised, keda on lapsena väärkoheldud ning vajavad abi oma sisemusega toime tulemiseks siis tugigrupp555@gmail.com. Võta kätte, ühendu ja mine ning sa saad abi ja tuge ning teadmist juba neilt inimestelt, kes on sama kogenud.
Seksuaalselt väärkoheldud või selle kahtlusega laste abistamiseks on olemas Lastemaja: https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/…/lastekai…/lastemaja…
Samuti olen kuulnud vajalikust infost, et Tallinna inimestele on olemas tasuta laste ja perede nõustamine, kus võimalik lastega koos abi saada: https://www.lastetugi.ee/ Seal on erinevaid psühholooge aga mulle on räägitud ka, et vahest esimene psühholoog ei sobi ja sellest ei maksa kohe tagasi kohkuda või heituda, vaid tuleb proovida kasvõi teist või kolmandat ning leida see õige oma inimene, kes aitab. Samuti on mul veel üks privaatne kontakt olemas, mida ma avalikult ei pane, mis on tasuline psühholoog ja nõustamine ning kust ma tean, et abi on saanud perekond oma noore lapsega, kes on läinud sinnamaani, et ennast lõikunud millest ma ka kehalugude all siin kirjutanud olen: https://www.kadripurje.com/…/noore-naise-valus-eneseleidmi…/ ning vajadusel privaatselt jagan seda kontakti.
Kui seksuaalvägivald on toimunud viimase 7 päeva jooksul, siis saab abi SAKidest ehk seksuaalvägivalla kriisiabikeskustest, mis asuvad haiglates Eesti neljas piirkonnas: https://www.palunabi.ee/seksuaalvagivald/kontaktid
NB! Kõik info on vajalik, et kedagi teist ka aidata.
AITA!
AITA AIDATA!
JAGA INFOT!
ÄRA VAATA KÕRVALE!