KEHALUGU! Kui ma Annet esimest korda suvel oma naisteüritusel kohtasin ja ta endast ning oma elust rääkis siis ma ütlesin juba too hetk talle, et sa oled lihtsalt nii uskumatult äge naine. Tema olek, tema suhtumine, tema elamine ja tema ehtsa saare aksendiga jutt juurde on ainüksi elamus omaette. Milline rõõm ja kui huvitav on kohata nii erinevaid naisi nii erinevate eludega ning mul on au osa saada nendest lugudes. Anne on mitmekordne vanaema, kes ei arva, et üle 50 peab pea teki alla peitma ja enam elu elada ja nautida ei saa ning naine, kes oskab tunda iseendast ja oma kehast rõõmu ning see tõi teda ka minu juurde tagasi pildistama, millest ta oli juba tükk aega mind jälgides unistanud. Pealkirja loole pani ta ise läbi oma huumoriprisma: "Laudast lavale" , mis on ka päriselt omaette loona juhtunud ja siin on tema lugu:
„Mul on oma õega 10 aastane vanusevahe. Temal olid sel ajal, kui kasvasime, juba omad sõbrad ja mind kui väikest pätakat, kes kõiki tüütas, kaasa ei võetud. Mäletan siiani, et kui olin 5 aastane ja tema oma sõbrannadega poistest lobises siis pisteti mind sahvrisse kinni. Aga kange nagu ma olin, lõin jalgadega ukse maha 😃 ja ronisin august välja. Koitanud ukse tolmu olid kõik kohad täis ja karjusin hirmsat moodi. Isa astus tuppa ja õde sai riielda. Kuna meie külas lapsi ei olnud siis kasvasin põhimõtteliselt ainult täiskasvanute seltskonnas. Nii ma siis lonkisin paljajalu koeraga metsi mööda. Korjasin lilli ja maasikaid. Tundsin kõiki ümbritsevaid seenemetsi ja parimaid pähklipuid. Tegin tutvust loomade ja lindudega. Korjasin ja kuivatasin ravimtaimi. Õppisin varakult täiskasvanutega koos tööd tegema. Minu ainsaks sõbraks oli õllelembeline naabrimees, kes mind vahel hoidis, kui vanemad kodust ära olid. Naabrimees oli tegelikult muhe vana, kes õpetas mind kaarte mängima ja sohki tegema. 😃
Kui kooliminek kätte jõudis ei osanud ma teiste lastega suhelda ja sellest tekkisid konfliktid. Kaklesin poistega, kui keegi neist mulle midagi öelda julges. Teismeeas arenesin kiiresti. Mul olid enda ealistest suuremad rinnad ja eks see tõmbas poiste tähelepanu. Sel ajal oli poistel mingi loll komme "kabistada". Seda noorte neidude tärkavate rindade käperdamist võis seksuaalseks vägivallaks nimetada. Tekitas sellise vastiku ja räpase tunde, mida oleks tahtnud kohe maha pesta. Kui keegi mind näppima tuli siis sai jälle tappa. Üks ere juhus tuleb sellest ka kohe meelde. Üks mitu aastat vanem poiss tuli kabistama ja võtsin ahju eest puuhalu, virutasin tüübile vastu pead ja kulm lõhki 😁. Eks neid oli teisigi, kes sinise silmaga koju läksid. Kui käega enam katsuda ei saanud siis nad niisama norisid. Koolis alkoholilembeline pioneerijuht leidis ka minus ohvri. Kui ta asendas meie toredat kalssijuhatajat, siis ei õnnestunud mul mingil moel käitumist eeskujulikuks saada. Ükskord kui juba piisavalt suur olin, hakkasin mutile vastu. Karjusime teineteise peale ja tal tatt pritsis mulle näkku. Sellest korrast muutus midagi minu sees ja ma sain ohvri rollist välja.
See teismelise iga ja kooliaeg jätsid ikkagi oma jälje noore lapse enesehinnangule. Tehnikumis tundsin ,et ma olen paks, ei ole piisavalt ilus ja piisavalt hea. Teised tundusid kõik ilusamad jne. Kuigi tagant järgi pilte vaadates olin ilus sale tüdruk loomulike tumedate pikkade juustega. Ainult muserdatud hing nägi mind teisiti.
Aga mul väga vedas. Peale kooli läksin oma erialasele tööle veterinaarina. Tööle, mis mulle väga meeldis ja mida ma super hästi teha oskasin. Hakkasin saama palju tunnustust ja õppisin inimestega suhtlema. Mul olid ääretult toredad töökaaslased. Sealt sai alguse minu tervenemine.
Nüüdseks olen 52 aastane suure talu perenaine. 30 aastat ränka tööd. 15 aastat ilma puhkepäevadeta lehmi lüpstes ja karjaaedu ehitades. Aastaid oli tööriistaks suur haamer millega aiaposte maa sisse tagusin. Lisaks veel väike laps, haige ämm ja vanad vanemad, kes kõik mind vajasid. Lisaks veel erialane töö teistes farmides. Olen oma kehale nii palju raske füüsilise töö, magamatuse ja külmetamisega liiga teinud. Sünnitusabi lehmadele, külmas talvises kliimas, ainult särgi väel, kui lehma seest sahmakas kuuma lootevett peale sajab, tundub nagu jumala õnnistus. Talu algusaastatel venisid tööpäevad 16-18 tundi pikaks. Aga minu kehal on looduse poolt imeline võime kiiresti taastuda ja vastu pidada.
Oli hommikuid, kui peegli ees seistes siiralt imestasin kuidas saab 3 tunnise uneajaga nii hea välja näha. Põsed õhetasid ja kohati oli tunne nagu oleksin vampiirina noore neitsi verd imenud. Samas need talu aastad on pakkunud palju imelisi hetki koos loomade ja loodusega. Liikumist värskes õhus, päikest, merd ja puhast toitu.
Olen väga tänulik, et mu keha on mind need aastad nii hästi teeninud. Mu keha ei valuta ja näeb hea välja. Võib õelda, et olen endaga rahul ja ei solva oma keha enam.
Minu elu motoks on, et elada tuleb täiega. Teha asju mis meeldib. Ei ole kellegi asi öelda mida sobib mingis vanuses teha. Viimasel ajal olengi saanud endale lubada igasugu huvitavaid asju. Palju reisinud. Roninud mägedes, sukeldunud, langevarjuga hüpanud, sütel ja klaasikildudel kõndinud, laval kõhutantsu soolot tantsinud ja filmis taustanäitlejana olnud.
Oma tööga seoses mul ei ole võimalust eriti naine olla. Kummikud ja mustad tööriided. Tuleb olla meesenergias ja võtta kiiresti otsuseid vastu. Aga seda enam meeldib vabal ajal naiselikke riideid kanda. Ilus pesu, kleidid, sukad, kingad ja lehvivad pikad juuksed. Austan oma keha ja lasen päris tihti end massaažide ja muude iluprotseduuridega hellitada.
Naine jääb naiseks olenemata, mis tööd ta teeb ja kui vana ta on 😊❤“
Tema igapäeva elu on ülal pidada väga suureks kasvanud talu, kus on üle 400 veise, 100 piimalehma, 125 lihaveise amme, 14 lammast, lisaks kanad, kasutades 900 hektarit maad kasvatades ka teravilja ja heinaseemet. Ja kogu see asi ning ka kari on ise üles kasvatatud ja alustatud 3 lehmaga puruvaestena, kus Anne üritusel rääkis, kuidas ta teistes taludes veterinaarina töötamise raha eest andis mehele raha, et ta uued püksid osta saaks. Ja nende talu on puhas mahe ja ökotalu.
Ja minu jaoks on Anne ehe näide sellest, et sinu töö ei määratle ära seda, kes sina naisena oled. Ning kui sa igapäevaselt oledki dressides lüpsinaine ja laudanaine kummikutes, tehes ränkrasket igapäevast tööd, millega tegelevad ka mehed. Võttes vastu keset jäist talve, olgu -5 või -20 õues ainult t-särgi väel vasikaid, kus kogu lehma seest tulev lootevesi ja veri talle endale samuti peale tuleb ja ta mees teda pärast õues jääkülma veega voolikust üle laseb. Mille peale anna ütleb tegelikult, et sünniime on tegelikult väga ilus ja ta ei väsi seda imetlemast ning vahel on kõigil osalistel silmad märjad, nii loomaomanikul, Annel endal, kui ka lehmal. Aga see on tema tööroll ja kui ta sellest töörollist välja astub, saab temast ülivinge naine oma meeletute pikkade ja paksude juustega, kes valmis elult võtma seda mida elu talle annab. Ja kes tuleb ütlema, et ka tema ei või end naisena tunda ning tunda end naiseliku, sensuaalse ja seksikana ka selles vanuses, tehes endast mälestuseks buduaaripildid sellisena nagu ta on. No ja ta on nii ülivinge naine, et pildistamise lõpus ta ütles, et ta tuleb ka 60’sena ja 70’sena ka tagasi veel tegema, sest põnev on vaadata, kuidas keha muutub ja on omas vanuses ja ajas iseendale omane. Vot see on julgus ennast aktsepteerida ja armastada ning näha sellena, kes sa oled. Seega tehke järgi või makske kinni. 😃
Ja kui ma Instagrami 24 tunni loos jagasin tema pildistamiselt telefoniga tehtud pilti siis seal üks naine kirjutas mulle sellised sõnad: „Tean seda naist isiklikult ja tõepoolest kui kõik naised sellise ellusuhtumisega oleksid, oleks maailma palju vingem koht.“. Seega pole ma ainuke, kel temaga selline emotsioon ja tunne on.
Igatahes kui mina Saaremaale lähen siis minu eesmärk on kindlasti minna külla tema tallu, mida ma juba suvest saati teha olen tahtnud. Tema talust saab megahead mahe poolsuitsuvorsti, mis mul praegu külmkapis on ja Anne oma mehega mulle mõned päevad tagasi Tallinna paar latti teele pani ja mida tellisin, kuna ta suvel tõi oma talu mahetoodangut minu naiste üritusele, kus isegi kanamunad olid erilised helerohelised, helekollased ja muud värvi ning suitsuvorst naiste vahel jagamisele läks. A ja praegu meenus ka, et naiste üritusele võttis ta kaasa ka oma Siberist toodud šamaanitrummi, mida ta meile seal mängis.
