Nagu ma varem ühte pilti teile näitasin ja kirjutasin, et see mida mina näen, ei ole see, mida teie näete.
Leppisime pildistamise kokku ja et võtan ta kloostri ees peale, olles suhelnud enne läbi Insagrami töölehe, kus suhtlus väga sujuvalt läks. Sõitsin siis kloostri ette, kus nägin teda ootamas ning ta tuli autosse, istus mu kõrvale ja oli täielikult endasse tõmbunud mees, kes vaatas pingsalt pea maas enda ette sülle juuksed katmas nägu. Ma veel oma huumorisoonega viskasin nalja, et kui vana sa oled, et enamasti sinusugused mehed sõidavad kõik juba ise autodega. Ta ütles oma vanuse ja rohkem mitte midagi. Aga nagu ma suhtleja olen siis hakkasin temaga rääkima kus sain kohe ülivaikselt vastuseks, nagu ta oleks omaette rääkinud: „Ma olen väga tagasihoidlik ja häbelik.“, ilma, et ta oleks minu poole vaadanud. Peas käis läbi mõte, et mhm, kuidas ma temaga pildistan kui tal selline tugev hoiak on võetud. Ja siis ma teadlikult suhtlesin ja rääkisin temaga koguaeg edasi, et kuidagi peab inimene minuga kommunikeerima hakkama.
Jõudsime pildistamiskohta ning tegime esimesed pildid ning vaikselt hakkas ka kuskilt see lootusekiir paistma, et mingi väikene olek, säde ja suhtlus hakkas temast lahti kooruma ning näha oli, et ta oli enda sees seadnud valmisoleku pildistamiseks ning ta tegeles sellega, et seda ka mulle kommunikeerida. Kuna ma koguaeg suhtlesin siis ei jäänud tal muud üle kui hakata vaikselt sealt enda seest välja tulema ning sealt hakkas nende paari pildistamistunni jooksul välja kooruma tema olek, tema lugu ning põhjus kõigeks selleks milline ta praegu on ning miks ta oma suhtlusega minuga selline oli. Ta hakkas minuga vaikselt julgema rääkida. Kui me pildistamast tagasi sõitsime siis ma taas küsisin, kas ta oleks nõus, et ma jagan tema lugu ja siin see on.
„Minu lugu on saanud alguse lapsepõlvest. Mind on kiusatud lasteaiast põhikooli lõpuni. Lasteaias ja algklassides enamjaolt seepärast, et olin väga väikest kasvu ning seega hea ohver kiusajatel oma võimu minu peal näidata. Mida vanemaks sain, seda jubedamaks aga kiusamine läks. Tuli verbaalne ja emotsionaalne ehk psühholoogiline kiusamine. Mind mõnitati mu välimuse, hääle, naeratuse/naeru, riiete, huvide, mu olemuse pärast. Iga hommik kooli minnes olin juba hirmul. Ma olin korralik laps, korralik õpilane ning ei olnud harjunud vastu hakkama ning kartsin, et kui hakkan vastu, tuleb sellest veel suurem jama. Kõige valusamalt mäletan kuidas mind kutsuti geiks ja naiseks. See oli minu jaoks kohutavalt traumeeriv kogemus, olla noor ning olla teiste poolt sildistatud kui keegi, kes ma polnud. Kõik mis ma vastu ütlesin summutati suure lärmi ja mõnitavate sõnadega, tundsin end kohutavalt abitult. Asi oli nii kaugele läinud, et teiste klasside õpilased, keda ma polnud kunagi varem näinud, tulid ka minu juurde ja küsisid, kas ma olen see gei sealt klassist.
Gümnaasiumis diagnoositi mul kliiniline depressioon ja ärevushäired. Pole kindel mille pärast täpselt, aga tunnen, et kõigi mu kogemuste, suure koormus tõttu koolis ja mujal ning ka see, et minu sisse oli kogunenud aastatega nii palju negatiivset energiat ja stressi ja kurbust ning ma olin üksi, mul polnud sõpru ja gümnaasiumi lõpu poolt praeguse hetkeni pole mul olnud sõpru ega suhet. Olen praeguseks harjunud sedasi üksi olema, kuid on see ikkagi raske ja ikka ihkan kedagi enda kõrvale.
Õppisin end väikseks tegema ning tahaplaanile hoidma. Tahtsin olla märkamatu, vaikne. Kui keegi mind tähele ei pane, siis nad ei saa ju mind ka kiusata. Kui ma end ei väljenda, siis neil pole millestki kinni võtta, mille üle nalja teha. Kasutasin seda taktikat - see toimis, kuid nüüd on selline olek mulle nii sisse harjunud ning minust ongi saanud väga vaikne ja tagasihoidlik inimene, mida toovad pea kõik inimesed välja, kes minuga esimest korda kohtuvad. Siiski ma töötan selle kallal iga päev, et olla julgem ning tunda end vabamalt ja olen aastatega jõudnud sellel teekonnal väga kaugele. Olen suutnud aktsepteerida enamus asju oma välimuse ja olemuse juures. Praegu ütlen uhkusega, et jah mul tõesti on naiselikke jooni ja ma olen heas kontaktis oma naiseliku poolega ning naudin seda täiel rinnal :) Mu naeratus ja häälega naermine on nt. ühed asjad, mida ma siiani häbenen ning mida pole ma suutnud endas aktsepteerida.
Olen alati olnud aktiivse eluviisiga ja käinud paljudes trennides ja olin ka üpris hea enamuses neist. Sport oli asi mis väiksest saati meeldis mulle ja tundsin end seda tehes hästi. Pidev aktiivsus lõi hea põhja mulle praeguseks. Mingi hetk hakkasin tegema trenni mõeldes oma kehale - kuidas mu keha välja näeb. Ma ei tahtnud näha välja nõrk. Tahtsin, et kui keegi mind vaataks, näeks ta enesekindlat inimest. Olemuslikult on seda raskem muuta. Tundsin, et hea füüsilise vormi saavutamine pole nii keeruline ning see võiks vähemalt pealtnäha jätta minust enesekindlama ja tõsiseltvõetava mulje, niisiis ma alustasin (põhikooli lõpu poole). Tol ajal hakkas aga kiusamine vaibuma ning ma ei oska öelda kui hästi see keha muutmise lähenemine toimus. Praegu aga tunnen, et sel pole mingit tähtsust milline ma välja näen, vaid kõik on meie endi peas kinni. Sellest hoolimata sport ja tervislik toitumine said harjumusteks ning praegu end vaadates olen tänulik, et hakkasin nii teadlikult asjaga tegelema, sest tunnen end oma kehas hästi. Samuti olen ka osaliselt tänulik ka oma kiusajatele, sest tunnen, et see kogemus on paljudes asjades teinud minust vaimselt tugevama inimese. Hetkel tegelen kergejõustikuga ja mitte, et hea välja näha või kellelegi midagi tõestada, vaid põhjusel, et ma lihtsalt naudin seda mida teen 🙂“
Koolikiusamine on väga paljude laste jaoks argipäev aga tihti me ei tea mida ja kuidas see võib emotsionaalselt haavatavamale lapsele mõjuda ning mis tema sees toimub. Just juunis siin ilmus lugu tüdrukust, kes 19 aastasena enam ei pidanud vastu 7 aastata kestnud kiusamisele, mis oli saanud alguse sellest kui ta 12 aastasena tegi lauluvideo kuhugi konkursile ja tema kiusamine oli saanud massilised mõõtmed, kus võõrad, kes ka teda ei teadnud, postitasid tema nimega tsitaate teda maha tehes. Kui ma ta lugu kuulsin ja teda ennast tema olekuga tunnetasin siis ma sain aru (mitte, et ma seda ei oleks varem teadnud), kui rängalt võib inimest muuta vaimne vägivald ning kuidas inimene ennast enda sisse lukku paneb. Ma arvan, et pea me kõik oleme näinud kooliajal mingit sorti kiusamist või saanud seda ise kogeda või mõni olnud ise see kiusaja. Ma koguaeg kuulen, kus keegi ütleb või kirjutab mulle, ma olen tagasihoidlik ja häbelik, mida ma pean enamus juhtudel iseendale sisse õpitud hoiakuks ja vabathtlikuks valikuks. Lapsena oleme me pea kõik avatud (jah on üksikuid väga tagasihoidlikke, häbelikke ja endasse sulgunud lapsi) ja suhtleme, mängime jne. aga mingist hetkest läbi mingi kogemuse hakatakse endas seda hoiakut arendama ja endale sisestama. Aga mis saab juhtuda kui sa mõtleks ja käituks täiskasvanuna teadlikult sellele vastupidiselt? Süüakse koos karvadega ära?
Aga pildistamisel ma nägin kuidas inimene on õppinud alla suruma oma naeru ning kuidas ta kohmetus kui tal tahtis päriselt enda seest see naer välja tulla ja ta nagu ei osanud endaga midagi peale hakata, sest see pole midagi millega ta harjunud on. Aga ma sain ka tema naeratust piltidele ja ma arvan, et see on suur asi, sest tal on tõesti ilus naeratus ja ilusad hambad mida välgutada. Aga ta ei julge seda ja on õppinud, et mitte naeratada, mitte rääkida ega suhelda ja ollagi hall hiireke peidus. Ja mida ma tähele panin, et ta tegelikult muretseb koguaeg selle pärast mida keegi arvab ja pildistamisel muretses mida mina arvan ning millele järgnes autos tagasiteel küsimus talt veel, et mida minu mees arvab, kui ma selliseid pilte pildistan. Mille peale ma naerma hakkasin, et ühelgi mehel minu elus ei saa olla hukkamõistu minu tööle mida ma teen siis lihtsalt ei sobitaks mu ellu 😃
Ta rääkis ka kuidas ta oli muutunud kunagi nö. toksiliseks ning kõik ta mõtted ning see mida ta tol ajal inimestele, kellega ta üldse suhtles, kommunikeerima hakkas oli kõik ainult negatiivne nägemus kõik tema enda isiksusega seotult. Ja siis ta tundis kuidas ta ei taha kellelegi iseendaga koormaks olla ja siis süvenes veelgi see enda sisse peitu pugemine.
Aga selle pildistamise tasu minu jaoks on see, mis sellele järgnes meie privaatvestluses (mis mind ennast muidugi veidi kohmetuma ja omaette punastama paneb), see teadmine, et ma olen midagi inimesele andnud ning tema hinge puudutanud tema enda olemusega ja need on laused, mis ta mulle kirjutas (meesterahvas noh) kui näitasin esimesi pilte samal õhtul: „Ma tahtsin sulle veel öelda, et lasteaiast kuni põhikooli lõpuni on mind mu välimuse ja naeratuse (ja hääle ja palju muu pärast ka) kiusatud ja ma olengi hakanud nägema end koledana ja pole julgenud väga naeratada kuskil. Nt häälega ma vist naersin viimati põhikooli ajal. AGA täna see kuidas sa mind oma silmadega nägid ja kaameraga seda jäädvustasid ja mis sa minust kuidagimoodi välja tõid... ...ma pole kunagi varem end sellisena näinud nagu nendel piltidel. Ma nägin välja ilus ja elurõõmus ja seksikas ja mulle meeldis mu naeratus. Aitähhh sulle selle eest!!! Mul on praegu pisarad silmas rõõmust. Sa oled super fotograaf. Sa oled lihtsalt võrratu.“ „Ma ei saa sellest üle, sa oled ikka nii super„. „Ma vaatasin lugesin "keha lugu" alt su kirjutatut. Oli huvitav lugeda ja sa olid need nii ilusalt ja loomulikult kirjutanud 🙂. Sa oskad super hästi pildistada, super hästi kirjutada, super hästi inimestega suhelda ja neid vabalt tundma panna. Mida kõike sa veel oskad?“
Ta rääkis ka, et ta üritab endast välja tulla ning lükata ennast nö. üle ääre siis oli ta enne mind käinud modelliagentuuris castingul. Ja ausalt, ma usun, et nad ei oska seal seina ääres suvalist pilti tehes ning temaga suheldes ära tajuda kui suur potentsiaal sellel poisil oleks modell olla (samas kindlasti ei osanud nad teda näha nii nagu mina nägin inimesena ning inimene võib tunduda imelik ja veider inimesele, kes ei oska näha kaugemale) aga modelliagentuurid võiksid talle tormi joosta ainuüksi minu pilte vaadates.
Seega mina ütleks ausalt nii, et mõni mõistlik eluterve ja sportlik tasakaalukas noor, kel vanust 24-25 ja tahaks ühte (ilusat eksju) sõpra ja tutvust ning aidata inimesel ellu naasta teiste sekka siis kuskil on selline üksi olev noormees, kes vajaks sellega abi ehk väikest tõuget, suunamist, kaasamist, toetamist ja juhendamist ning ka mõistmist. Võibolla kedagi, kes ehk ise on ka mingist sellisest olukorrast välja tulnud. Ja järsku ükspäev kohtab ta ka seda head, mõistlikku, tarka, sportlikku noort naist, kes tahaks tema elus tähtis olla ning temaga oma elu jagada. Jah ta pole tavapärane noor aga tal on veel võimalus kõike ümber õppida, sest tal on seda tahet.
