Siis kui ma kuulen midagi sellist ja hing minu sees tahab valust karjuda. Me leppisime Kristiinaga kokku, et ma võin ausalt välja kirjutada mida mina näinud, mõelnud või tunnetanud olen seega, et keegi ei arvaks, et ma teen liiga asjade välja kirjutamisega ning lubas kasutada ka oma nime. Minuni jõudis see lugu tegelikult veidi rohkem kui aastaga, mil ma teda esimest korda kohtasin ning ta minu juurde pildistama tuli koos mehega 2’st pulma-aastapäeva tähistama ning sattus juhuslikult olema tuttav mees minu turismielu aegadest. Ma ilmselt olen ise ülitundlik inimene, kes tihti inimesi tunnetab ja saab aru, et miski pole nii nagu olema peab ning sellest ma ka tema juures koheselt aru sain. Ma tunnetasin kohe ära selle oleku, et Kristiina on teistsugune naine, kellele on raske läheneda ning teda avada ning kuskil peavad tema näiliselt ranges hoitavas emotsioonitus olekus mingid põhjused ning tagamaad olema, sest pildistamisel ma märkasin, et talle ei ole tegelikult omane väga naeratada ning ta nagu üritaks tegelikult koguaeg hoida ranget tõsist joont. Ma arvan, et päris paljud esialgu ehmatavad ja kohkuvad tema olekust ning kindlasti hindavad teda valesti teadmata tema lugu ja tausta ning kõik ei ole tegelikult nii nagu esmapilgul väliselt paistab. Millest ma ka kohe aru sain on tema minapilt ja enesearmastus ning iseenda nägemine on veidi paigast ära ning seda ainuüksi tema teiste piltide põhjal, mida ma nägin.
Möödus aasta ja veidi peale ning sel suvel kui ma oma kolmandat „Südasuve Maagia“ üritust naistele tegin siis tema mehe õhutuse peale, kellele ta rääkis, et näe Kadri teeb naistele mingit üritust, pani ta end kirja, eemalduda 24 tunniks kõigest ja võtta aeg iseendale. Kiituspunktid siinkohal mehele. Üritusel rabas, kui piknikul olime ning teda elus teist korda kohtasin ja eludest rääkisime siis seal ma esimest korda seda lugu ka kuulsin. Ma istusin piknikulaua ääres, mille olime endile katnud, kaamera käes ning ma ei suutnud tol hetkel piltigi teha, kui ma üksisilmi teda vaatasin ja kuulasin mida ta räägib. Ma ei suutnud uskuda mida ma kuulen ja et keegi on pidanud selliselt kasvama ning terve elu sellele järgnevalt ka seda koormat endas kandma ning seda kõike pea kõigi eest peites ja varjates tänaseni. Aga minu üritusel ta võttis kätte ja rääkis selle välja ning asi viis selleni, et nüüd siinkohal tahab ta rääkida teile ise oma loo, mida ta läbi minu ka nüüd avalikult kogu maailma ees endast välja laseb ning osaliselt on see minna laskmise teema ning samm hinge paranemise poole. Täna on ka tema ema surma-aastapäev.
„Keegi on kunagi öelnud, et me kõik pärineme oma lapsepõlvest. Ilmselt oli tal õigus. Ma ei tea, kes ma oleks täna, kui minu lapsepõlv poleks olnud just selline nagu see oli. Oleks minu tänane minapilt kuidagi teistsugune? Oleks mul endasse rohkem usku ja suudaksin ma näha ennast kauni naisena?
Kaks aastat tagasi, kui mu ema raske haiguse tagajärjel suri, avasin taas enda jaoks selle Pandora laeka, kuhu kogu oma mineviku ja sellega seotud emotsioonid peitnud olin. Palju erinevaid mälestusi ja tundeid kerkis lapsepõlvest taas pinnale. Ema surm oli minu jaoks väga raske ja valus, kuid omamoodi silmiavav – kerkinud mälestused sundisid neid analüüsima ning võtsin vastu otsuse, et eluga edasi minemiseks on vaja oma minevikuga rahu teha. Seda eelkõige selleks, et teha ka rahu iseenda minapildiga.
Minu lapsepõlves oli vaid kaks lähedast inimest – ema ja vanaema. Ema kasvatas mind üksi, vanaema oli talle abiks, kuid kes ei elanud meiega. Sündides elasime paar aastat emaga vanaema juures aga mingi hetk kolisime ära, mida ma ei mäleta ning olid veel mõnd hetked, kus ajutiselt vanaema juures olime aga need on kõik mälus tuhmunud. Ilmselt ei olnud ma planeeritud laps, ometi olin ma ühel talvisel päeval olemas ja sõltusin ühest ainukesest inimesest – oma emast. Ma usun, et ta andis oma parima, kuid ehk ta lihtsat ei osanud. Miks muidu mäletan ma selgelt väga varajasest lapsepõlvest (3-4-aastaselt), kuidas ma viisin taarapunkti üksinda purke ja pudeleid, et poest saia osta. Ema oli juba mitu nädalat kadunud… Toored kruubid tekitasid kohutava kõhuvalu, neid ei julgenud ma enam süüa. Purgid ja pudelidki said lõpuks otsa ja nii ma siis ootasin tühja kõhuga ema koju. Mõnikord päevi. Lõpuks ta alati tuli – kui õnnelik ma olin! Kahjuks kordus kõik aina uuesti ja uuesti – üksindus, nälg ja kõik muu kaasnev. Mis siin salata, ema käitumise taga oli ka põhjus – alkohol.
Mul on väga hooliv ja armastav vanaema, kuid varjasin kõike toimuvat tema eest, sest ema ähvardas mind, et kui vanaemale midagi räägin, paneb ta mind lastekodusse. Mu ema oli väga äkilise ja impulsiivse loomuga, seetõttu olin ma veendunud, et ta panebki mind lastekodusse, kui teda reedan. Seetõttu tundus mulle näiteks koolis kohutavalt suure alandusena see, kui mind ühel päeval lisati ilma erilise põhjuseta tasuta koolilõuna saajate nimekirja. Ma varjasin kõike nii kiivalt ja ometi keegi teadis? See oli tohutu häbi, hirm ja solvumine. Samas oligi päevi, kui koolitoit oli minu ainus toidukord päevas.
Mu sõbrannad imetlesid mu ema – nii noor, nii vabameelne, nii rõõmus ja mõistev. Jah, eks ta oligi. Samas ei teadud nad, kuidas ema minuga manipuleeris, kõikides oma probleemides mind süüdistas ja pidevalt ennast ära tappa ähvardas. Kui ema taas kodust vihasena lahkus, lubades rongi alla hüpata, käisin talvel keset ööd, seljas öösärk ja seal peal vaid vanaema õmmeldud kasukas, raudteelt oma surnud ema otsimas. Ma väga kartsin, et kuna ma olen nii halb laps, siis ema tappiski ennast ära… Ka siis ilmus ta tavaliselt mõne aja pärast koju – rõõmus ja rõõsa, teadmata, mida mina kõik need päevad läbi elama pidin.
Ka füüsiline vägivald pole mulle võõras. Oma probleemid elas ema ikka rihmaga minu peal välja. Alati kannatasin vaikides, sest tihti pärast ta kasvõi korra kallistas mind. Kannatasin pisaraid neelates ka siis, kui ta mind keset talve aluspesu väel õue viskas, sest ma ei saanud teise klassi lapsena aru mõnest loodusõpetuse mõistest ning kui ma ka tema seletamise peale aru ei saanud, ta vihastas. Oma mõtteid ja probleeme ma talle ei usaldanud, sest ta alandas mind avalikult, kui minu arusaamad ei kattunud tema omadega, häbistas ja isegi mõnitas. Kõike, mida ma talle usaldasin, kasutas ta varem või hiljem minu vastu.
Minult on küsitud, kuidas minust üldse normaalne inimene kasvanud on? Ma ei oska sellele vastata ning mis see „normaalne“ üldse tähendab? Tean vaid seda, et käitumisega, mis ema tegi, kasvatas ta minust kinnise ja teiste suhtes umbuskliku inimese, kes iseennast ei väärtusta ega usu, et seda ka teised teha võiks. Ma olen iseenda, sealhulgas ka oma välimuse suhtes olnud terve elu väga kriitiline. Ma pole pidanud ennast ei ilusaks ega naiselikuks, ma isegi ei oska iseennast sellise pilguga vaadata, et seda märgata.
Miks ma üldse seda kõike hetkel kirjutan? Selleks, et teha oma minevikuga rahu, seljatada oma hirmud ning õppida iseennast armastama ja väärtustama. Ehk aitab see kaasa ka sellele, et ma oma lähedastele oskaks rohkem väljendada oma hoolimist ja armastust – ma olen selles kaunis kehv. Omaenda elukogemuse taustal pole ma piisavalt osanud oma lastele väljendada, kui tähtsad ja armsad nad mulle on. Mul puudub see kogemus lapsepõlvest ning ma pole kindel, kas see on üldse õpitav.
Ükski isend ei soovi oma järeltulijale halba. Usun, et iga vanem annab oma lastele selle ressursi, mis tal anda oli. Nii ka minu ema – ju ta ei osanud teistmoodi. Mina lapsena olin talle alati lojaalne ega andud tema tegevusele hinnangut, sest ta oli ju minu ema, ainus kes mul oli. Ka nüüd, peale seda, kui teda juba kaks aastat minu kõrval ei ole, saan ma öelda, et ma armastan teda ja tunnen väga puudust vaatamata sellele, milline ta emana oli. Ma siiralt usun, et ta hoolis minust, aga ei osanud seda lihtsalt väljendada.
Praeguseks olen üritamas korda saada oma minapilti ning saades aru, kust see pilt kiiva kiskuma hakkas, on ehk lihtsam seda parandada. Ma soovin, et ühel heal päeval suudan ma seista peegli ees ja mõelda: „ On ikka ilus ja äge naine!“. Kadri tehtud fotod on kahtlemata osa sellest teekonnast, et näha ennast kõrvalt ja katsuda erapooletult pildil olevat naist vaadata ilma, et annaks hinnanguid või võrdleks ennast kellegi teisega. Kui me Kadri üritusel järgmine hommik külmas järvevees pildistasime, kõik naised alasti siis esimene emotsioon, kui ta seda esimest paljudest, oksal istumisega seljatagant pilti mulle kaamera ekraanilt näitas, tundus, et see pole ju mina. Mina olen ju kole ja paks, aga see pilt oli nii ilus. See pilt tekitas minus erilist elevust ja ootasin väga, et näha lõpptulemust. Ja ma olen väga rahul, mulle väga meeldib see pilt ning see aitab tõepoolest sammu lähemale, et ennast ilusana näha.
Mul on isegi keeruline öelda, mismoodi ma oma kehasse suhtun, sest ma olen pigem seda teemat oma peas ignoreerinud ja tahtnud üldse mitte kuidagi suhtuda. Lapsest saati olen ma ennast pidanud pigem tavaliseks ja võrreldes teistega ka mitte eriti ilusaks. Ma pole oma kehaga ka praegu rahul, ma tundun endale paksuna ja ega ma ennast eriti peeglist ei vaata.
Hetkel mõeldes siis ma näiteks üldse peaaegu ei häbene alastust. Mul pole mingi probleem nt. akti pildistada kohas, kus võib olla ka teisi inimesi (nt. seal rabas). Mul on ükskõik kui keegi vahib. Ilmselt on põhjus selles, et kuna ma ise arvan, et mu keha mingi eriline vaatamisväärsus pole, siis mis huvi see peaks suvalisele võõrale inimesele pakkuma. Väliselt võib see jätta mulje enesekindlusest ja julgusest, tegelikult on see pigem ükskõiksus oma keha suhtes.
Aitäh Sulle, Kadri, nende imeliste fotode eest!“.
Kui ma nüüd seda kõike taas lugesin siis hakkasid mul pisarad voolama, kuna taas ma tunnetan hingeliselt seda lapse valu, mida ta üksinda läbima pidi. See on sõnukirjeldamatu midagi sellist elus kogeda ning ma saan täiesti aru, miks ta selline paistab ja on. Aga need 24h. mis me koos veetsime, näitas mulle tegelikult palju rohkem ning nüüd ka mina mõistan veel rohkem. Kristiina on tegelikult väga naiselik ja tore ning tegelikult selle väliselt paistva kõva kihi all soe naine ning temas on see kõik olemas, lihtsalt keegi pole talle selles osas elus eeskuju andnud ja näidanud, et oleks osanud seda endas omaks võtta ja aru saada ning ka töösse panna. Ta on pidanud terve elu võitlema oma eksistentsi pärast ning õppinud olema selline nagu ta on (tihti näeme katkise minevikuga naisi-mehi selliseid, kes ei oska oma tundeid avaldada või teisi hoida sest need juured tulevad nende lapsepõlvest saamata jäänud armastusest, lähedusest, kallistustest, ja hoolivusest).
Aga sealt kus elu võtab, sinna ta ka annab. Mul on nii rõõm, et ta on saanud endale nüüd kõrvale mehe, kes on jälle täiesti vastand talle endale. Tal hästi tore mees ning ma loodan, et mees annab andeks aga tema kohta on tore lõbusalt öelda, ehtne "kloun" – noh selline eriti rõõmsameelne, kerge mölapidamatusega naljahammas, kes on samas küll valmis naise jaoks tähed ja kuu taevast alla tooma ja kasvõi öö läbi naist lahti kangutama, et enne magama ei jää kui asjad läbi räägitud ei ole ning mees, kes arvab, et tuleb tunnetest ja mõtetest enda sees välja rääkida. Saime naerda, et nemad on paar kellel on naise-mehe rollid vahetusse läinud 😊. Aga mul on nii siiras rõõm nende koosolemise üle, sest need kaks vastaspoolt täpselt täiendavad üksteist.
Ma imetlen tegelikult Kristiina tugevust, kasvada nii üles sattumata ka halba seltskonda või jäämata endasse lõksu sellisel moel, et oleks tahtnud endaga midagi halba teha. Meeletu tugevus ja vastupanuvõime. Aga minu hinge jaoks, ma sain ta piltidel naeratama ja see on nii ilus ning tükk aega mõtlesin, et millise pildi ma esmasena Facebooki panen, kas alasti oksal istumisega või blogipostituses minu lemmik naeratusega portreepilt, mis kõige esimene, mille blogisse panin teiste piltide seas. Ta on ilus. Talle endale on see küll võõras aga ta on ilus naine. Ja ma olen südamepõhjani tänulik, et ma saan oma tööga aidata naistel endeid näha. Töö mida ma teen, mis on mõne jaoks lihtsalt klõpsu tegemine on tegelikult hindamatu väärtusega anda inimesele näha iseennast. Mina tänan kõiki selle usalduse eest, kes on käinud või tulemas minu kaamera ette, eriti neid, kes lubavad mul oma lugu jagada, mis alati ühtpidi õpetab nägema ning aru saama, et me keegi pole üksi ja meil kõigil on elus oma teekond samamoodi nagu teistel ning enamusel pole põhjust millegi üle isegi kurta või viriseda vaid olla tänulik, et üles kasvamine ja elu on hoidnud. Aga teda tahaks praegu kõvasti kallistada. Tegelikult tahaks ma öelda, et kõik Kristiina tuttavad, oled sa mees või naine, kes teda peale seda lugu näevad (ta jagab seda ka ise Facebookis oma seinal avalikult), minge ja andke endalt talle üks pikk, sügav ja tähendusega kallistus. Pange sisse sellesse kallistusse tunne, soojus, kõik need aastad ja korrad, mil tema neist oma kasvamise ajal ilma on jäänud. Te ei pea ühtegi sõna ütlema, lihtsalt kallistage, ükskõik millal tulevikus te teda näete, sest see annab ka tema alateadvusse signaali, et ka tema on väärt hoidmist isegi kui ta ei enamasti ei naerata ning ei oska väljendada nii nagu teised. Minu poolest ka kõik teie, kes te seda loete, võite kasvõi siin kommentaarikastis talle kallistuse teele saata, mis näitab, et isegi kui sind ei tunta siis ikka on neid, kes mõistavad ja hoolivad.
Mina leian, et kui inimene terve elu ennast sisemiselt piinab ja varjab oma traagilisemat lugu või midagi, mis juhtunud on, on see ohvrirolli võtmine kogu eluks selle või nende inimeste ees, kes tema elus midagi tekitanud on. Naised, kes on mulle oma lugusid välja rääkinud (uskuge mind, ma olen väga palju kuulnud), mõned lausa esimest korda elus ning ka lubanud avalikustada, on teinud otsuse väljuda sealt ohvrirollist ning võtta oma elu elamine oma kätesse. See on see moment, kus öeldakse STOPP, aitab ohvriks olemisest. Aitab kõigi ees peitmisest, varjamisest, minul on õigus minu elule ja kellegi teisel pole õigust seda terveks eluks minult ära võtta. Välja laskmine, rääkimine, jagamine on minna laskmine ja teraapia ning uue lehekülje keeramine oma elus, sest enam ei jää midagi sisemiselt teiste eest koguaeg varjata, peita ning omaette peas kedrata. Osad naised on öelnud, et see on uskumatu, et kui terve elu on midagi pidanud endas kandma, varjama ning nüüd kui välja öeldes, ausalt rääkides langeb enda seest maha meeletu koorem. Kuulavad, mõistavad, on toeks, aitavad elus õiged inimesed. Muidugi paljusid ajendab hirm, mis siis saab kui räägin, hirm hukkamõistu, hirm süüdistamise ja kividega loopimise ees aga järelikult need kes seda teevad on valed inimesed elus või nad on pimestatud ise kellestki või millestki ning nendest inimestest tulebki eemalduda, sest nad on muidu iga kord doos mürki.
Ja selle loo lõpetuseks tahan ma ikka öelda, kui te midagi märkate, kui teie sisetunne ütleb, et kellegiga on kuskil midagi valesti siis julgege ka päriselt märgata, hoolida, tähele panna ja aru saada ning ärge palun keerake pead ära või võtke suhtumist, et pole minu asi või teiste perekond ja asjad. Ignorantsusega me ei muuda ühiskonda ning tihti sealt need katkised hinged kasvavadki, millest tekib osades oludes ahelreaktsioon vanemalt-lapsele, kes saab vanemaks ja omakorda oma lapsele. Nagu ka tema ütles, et koolitoit oli vahest ainuke toit mida ta üldse sai ning kui palju on neid lapsi kellega praegugi samamoodi on. Hoolimine hakkab pihta igaühe mina tasandilt mitte katkisest ühiskonnast tervikuna.
Olge ka kõik teie hoitud ja armastatud!
