Elu on nauding ja me ise loome selles hetki iseenda jaoks. Taaskord tabasin end pühade ajalt mõttelt, et kui mult küsitaks mis on õnn siis minu jaoks on õnn mingid elu hetked ehk olla mingis hetkes ning seda tunnetada ja nautida ning ka mingid teatud saadud kogemused, seda siis üksi olles või kellegiga koos. Elus ei ole olulised asjad nagu Gucci-muccid, vähemalt minu jaoks mitte, vaid just kogetud hetked, mis jäävad meid alatiseks mälestustena saatma ja minu jaoks on üks oluline osa viibida looduses. Üks nendest hetkedest on selle pildi lugu, lugu, kus kaks naist otsustasid südapäeval lauspäikese all võtta paadi, et sõita kahekesi Oosäär'ele pildistama.
Mul oli tekkinud päev varem seal käies mingi visuaalne pilt mida ma teostada tahtsin ja muidugi oli mul käepärast olemas selleks oma inimene ehk mul maakodus külas viibiv sõbranna, kes on alati nõus kaasa minema minu kõigi ideedega ning usaldab ennast alati minu kaamera ette. Ja nii me siis vaikselt, sillerdava ja kergelt tuules lainetava veega, kaks naist bikiinides ja kergete suve kleitidega, vaikse elektrimootoriga paadiga sinna liikudes, ise rõõmust särades teadmisega, et läheme tegelikult sinna paljalt pildistama nii teda kui ka ehk mind ennast, sest ma tahan ju ise ka endast selliseid pilte. Enne säärt veel aga ise oma lastele lehvitades, kes supitades sealtsamast säärelt kodupoole tagasiteel olid veidi teise rakursi alt :D.
Kuna oli Jaanipäev siis enamus inimesi olid ilmselt eelmisest ööst kummuli ja säärele inimesi paatidega tulnud polnud (vahest on mõni paat ikka veel, kuna see on ikka koht kuhu oma küllaisi siin ekskursioonile viia) ja saime siis vabalt riided seljast ära visata, olles kahekesi pea 2km. pikkusel säärel, mis enamuses koosneb valgetest kividest ning mis asub keset merd. Ja nii me seal riieteta olles ise naersime ja tõdesime, et vot see on tõeline naiste paradiis ja vabadus. Ja ega ma sõbrannale ei öelnud ka, et ümberringi mandril elavad inimesed ilmselt omavad ka nagu meie ise häid kaugele vaatamise binokleid, millega ümber toimuvat uurida
:D aga selles hetkes polnud see üldse oluline ja nagu ma ikka ütlen, et kui keegi pole varem näinud ju siis oli viimane aeg ka näha. Õhtul sai muidugi sellega veel naerda, kui sääre teise küljepeal veidi meist eemal mandril elavad inimesed meile ratastega külla tulid ja meesterahvas küsis, et kas teie olite seal ja tõdesime, et jah kaks paljast naist siis oli tal ikka kahju, et ta ei tulnud lähemalt vaatama tõdedes fakti, et talle naised meeldivad ja ma tean, et ta seda lugu siin ka läbi loeb :D.
Aga tegelikult see hetk jääb minu sisse imeliselt ilusa mälestusena kogu selle päikese, mere, õrna keha paitava suvetuule, naeru, vabaduse ja loodusega, kui ma seda pilti vaatan. Sellises pildikeeles heliseb minu hing. Eestimaa loodus on ilmeline ja veel imelisemad on Eesti ilusad naised ja kui need kaks kokku panna võib seda nimetada tõeliseks loodusimeks. Naised, julgege nautida ja elada iseenda jaoks.
NB! Olen nädalavahetusel ja nädala algul Pärnus pildistamas ja on võimalik minuga pilti teha.
