Nooremana tundub meile või mõnele ka täiskasvanuna, et enesekindlad inimesed on need, kellel on kõik kontrolli all, keha vastab normidele, elu liigub õiges suunas ja peeglist vaatab vastu keegi, kelle kohta ei teki ühtegi kriitilist mõtet. Tegelikkus on aga palju lihtsam ja samas ebamugavam: enesekindlus ei teki siis, kui kõik on paigas, vaid siis, kui sa lõpetad enda pideva parandamise ja võtad ennast vastu sellena, kes oled.
Buduaarisessioon seostub paljudele esmalt julguse või osadele edevusega, kuid minu jaoks on see pigem kokkupuude iseendaga olukorras, kus ei ole võimalik peituda nende kõikide rollide taha. Me oleme harjunud olema tihti kellegi jaoks midagi muud. Professionaalne, hoolitsev, tubli, vastutustundlik, tugev. Me oleme harjunud hindama ennast läbi selle, kui hästi me toimime. Kaamera ees, eriti intiimsemas keskkonnas, ei ole võimalik samu mehhanisme kasutada. Kaamera ees ei loe saavutused ega staatus, siin ei aita perfektselt läbimõeldud kuvand. Alles jääb lihtsalt inimene ise.
Tihti lükatakse sellist buduaari pildistamise kogemust edasi põhjendusega, et „ma teen selle siis, kui…“ Kui kaal on väiksem, kui enesetunne parem, kui elu rahulikum, kui ma olen rohkem vormis. See „kui“ võib kesta aastaid. Vahepeal möödub aeg, muutuvad prioriteedid, keha muutub niikuinii ja see ideaalne hetk ei saabugi. On ju mul olnud siin naisi, kes on võtnud 10 aastat hoogu ja siis tulnud ning öelnud, et miks ma juba varem ei tulnud. Täiuslikkus on aga liikuv sihtmärk, niipea kui üks tingimus on täidetud, tekib järgmine mida täita vaja. Enesekindlus ei saa sündida millestki, mis pidevalt eest ära liigub.
Buduaarisessioon ei tee inimest teistsuguseks. See ei kustuta lõplikult ebakindlusi ega muuda keha üleöö selliseks, nagu reklaamides näeme. Küll aga loob see olukorra, kus inimene näeb ennast väljaspool oma igapäevast kriitilist pilku. Kaamera ei vali nurka selleks, et midagi halvemaks teha, pildistades ei ole valgus vaenlane. Sageli on üllatav, kuidas muutub suhtumine iseendasse, kui sa ei otsi aktiivselt vigu ja olen sellest ka varem kirjutanud, et proovi otsida, mis meeldib. See ei tähenda, et kõik äkki meeldib. See tähendab, et sa ei lase igal detailil oma enesehinnangut juhtida.
Enesekindlus ei ole tunne, et sa oled veatu. See on arusaamine, et sinu väärtus ei sõltu veatusest. See on küpsus tunnistada, et keha kannab endas elu jälgi ja see ei tee teda vähem väärikaks. See on otsus mitte oodata paremat versiooni iseendast, vaid aktsepteerida praegust. Just selles mõttes ei sünni enesekindlus täiuslikkusest, vaid teadlikust valikust olla enda poolel ka siis, kui kõik ei vasta ideaalile.
Buduaar ei ole ainult pildid pesus või romantilises interjööris. See on kogemus, kus seisame iseenda ees ilma tavapäraste kaitsemehhanismideta ja mõistame, et me ei lagune sellest ära. Vastupidi, sageli tekib hoopis rahulikum ja enesekindlam tunne. Mitte sellepärast, et keegi teine ütleb, et sa oled ilus, vaid sellepärast, et sa näed, et sa oled päriselt ilus iseendana.
Täiuslikkust ei ole olemas. On ainult hetked, milles me kas lükkame ennast edasi või lubame endal olla. Enesekindlus sünnib viimasest.
