Sel suvel sattusin ühes grupis nägema postitust, kus üks naine kirjutas: „Kui ma peeglisse vaatan, siis näen kena naisterahvast. Aga kui vaatan endast tehtud pilte, siis tundub, et inetumat naist annab otsida. Kuidas see võimalik on? Kas teised näevad mind sellisena, nagu ma peeglis näen, või sellisena, nagu ma fotodel olen?“
Ühe korra võid arvata, mis selle postitusega järgnevalt toimuma hakkas. Alla kogunes sada kommentaari, kus teised naised jagasid sama kogemust: „Ma olen ka piltidel kohutav,“ „Mina ei oska fotol hea välja näha,“ „Ma vihkan endast pilte.“ See oli massiline ebakindluse voog, mis näitas, kui paljud meist kannavad endas sama hirmu ja uskumust. Enamik neist naistest polnud kunagi käinud professionaalse fotograafi juures, et kogeda, kui ilusad nad tegelikult olla võivad, vaid räägivad läbi kodukootud piltide tegemise, kus pereliikmetel ja sõpradel pole väga suurt huvi pilte teha. Aga nui neljaks, olid nad kõik valmis vanduma, et nad olid, on ja jäävad ebafotogeeniliseks. See on muidugi täielik vale ja üldse see vägivaldne rääkimine fotogeeniline ja ebafotogeeniline on puhas absurd ja rumalus.
Ja siin tekib küsimus: miks tajume end peeglis (peeglijutu kirjutan teine päev veel eraldi) ja fotodel nii erinevalt? Miks kipume uskuma, et me ei ole fotogeenilised? Vastus peitub meie ajus – selles, kuidas ta on aastate jooksul kokku pannud loo, kes me oleme. Ma olen ise seda korduvalt märganud: aju armastab tuttavat. Isegi kui see tuttavlik ei tee sulle head. Kui oled aastaid endale korranud või teiste sõnade kaudu kuulnud: „Ma/sa ei ole fotogeeniline“ või „Ma ei oska poseerida“, siis aju salvestab selle minapildi osaks sinust. Ja kuna aju töötab energiasäästlikult, hoiab ta sellest kinni ning muudab selle sinu tõeks. Iga kord, kui kaamera ette astud, käivitub vana programm ja tunned ning saad oma peas aru, et ka sinu enda mõtted töötavad sinu vastu.
Küsimus on alati selles, millise loo sa endaga kaasa tood. Kui usud, et sa ei näe pildil hea välja, hakkavad seda lugu jutustama ka sinu kehahoiak, pilk ja naeratus, kus su aju tekitab lausa füüsilist krampi keha hoiakus. Aga kui lubad endale mõtte: „Ma olen väärt jäädvustamist“, "Ma olen ilus" (eriti valus mõttemuster mõnele sedasi mõtlema hakata), hakkab sinu sees midagi muutuma. Ja see muutus jääb ka fotole. Küsimus on alati selles, kas sa lased enda sisse juurdunul mustril end halvata või sa hakkad looma teist mustrit. Kas sa üldse jälgid, mida sa iseendale räägid?
Parim uudis on see, et aju on muutumisvõimeline. Tänu neuroplastilisusele sünnivad iga uue mõtte ja kogemuse kaudu ajus uued ühendused. Kui enne pildistamist teed endaga juba tööd või selle ajal meenutad endale: „Ma olen väärt jäädvustamist“, "Ma olen ilus", "Mind saab ka pildistada" - kinnitad tasapisi uut mustrit. Iga foto saab tõendiks, et vana lugu ei ole tõde.
Pildistamine võib olla midagi palju enamat kui lihtsalt klõps kaameral. See on protsess, mis annab loa tunnetada ja näha ennast uues valguses. Kaamera ees ei pea sa järgima vana minapilti ega kartma, et ei ole „fotogeeniline“. Sa saad proovida uut lugu: „Ma olen ilus just sellisena, nagu olen ja olen väärt jäädvustamist“. Iga pilt, mille endale lubad, kinnistab seda tunnet. Iga kord, kui näed pilti, kus oled loomulik, enesekindel ja särav, hakkab aju kogema, et see uus lugu võib olla tõsi. Fotod ei ole lihtsalt visuaalsed mälestused – need on tööriistad sinu enesekindluse ja uue minapildi loomiseks.
Lisaks on suur vahe selles, kas pildi teeb professionaalne fotograaf või lihtsalt sõber või pereliige, kes ei tunne inimest ega oska teda pildil tunnetada. Professionaal näeb sinu minapilti, tunneb sinu emotsioone ja aitab sul seda väljendada või tegeleb koos sinuga sinu uskumustega. Mina fotograafina näiteks ei tee lihtsalt klõpsu – ma loon olukorra, kus aju ja keha saavad kogeda uut, positiivset lugu sinust. Kui pildi teeb keegi, kes ei tunneta inimest, jääb see sageli lihtsalt dokumendiks – aju ei koge uut lugu ja vana programm „ma ei ole fotogeeniline“ jääb tugevaks. Professionaalne fotograaf on nagu liitlane ja terapeut korraga – ta aitab sul näha ja kogeda seda, mida sa võib-olla peeglis juba tead aga pole neil kodukootud piltidel kogenud.
Ja see lugu ei ole sündinud siin niisama, vaid sellise protsessi tegime läbi ka prouaga, kes siin piltidel ja tütar pildistama tõi. Tal oli ka uskumus, et tema ei ole fotogeeniline. Tegin talle meigi ja soengu ja juba siis kohe kui stuudiosse tuli, nägin, kui kena ja ilus ning ütlemata äge naine ta on. Midagi, mida ta ise veel meigitoolis olles südamepõhjani ei uskunud. Rääkisime juttu ja ma küsisin, aga millal sa viimati päriselt fotograafi juures käisid ja vastuseks sain pulmas. Ilmselt oli ta enda pulm 30 aastat tagasi (ja palun ärge tulge rääkima, et kuskil üritusel keegi fotograaf pildistas teid halvasti, ma räägin siis personaalsest üks ühele fotograafi juures käimisest ja pildi tegemisest, mida enamus teinud ei ole ja üritustel ei tegele fotograaf enamasti personaalselt sinuga). Õnneks tütar tõi ta pildistama ja ma sain seda tema mõttemustrit ja kogemust muuta, sest tütar kirjutas mulle hiljem, et ema ütles, et ta nagu näeks ennast elus esimest korda kõrvalt. Teie seda ei näe, kuidas seesama pildistamine oli minu enda jaoks ja sealt tuleva looga niivõrd võimas kogemus taaskord muuta inimese teadvust iseendast, kus inimene on terve elu uskunud midagi, mis ei ole tõde aga mille ta on teinud oma looks.
Nii et järgmine kord, kui mõtled: „Ma ei ole fotogeeniline“, küsi endalt: kas see on fakt või vana programm, mida sinu aju käivitab? Millist uut lugu tahaksin enda kohta uskuda? Kui annad endale võimaluse, võib kaamera olla see, mis aitab sul näha, tunda ja kogeda seda uut lugu ja lõpuks ka uskuda seda.
