Nii tore on kui naine jõuab iseendale iseendana kohale ning teda valdab sisemine rahu, seda see pilt ka võimsalt edasi annab, tuues ühte pilti sisse - RAHULOLU. Enam pole tähtis olla koguaeg midagi rohkemat, mida meie ühiskonnas koguaeg tahetakse, et järsku ma ikka võiks selle ideaalse veatu ja sileda barbi ja kaanemodelli välimusega olla. Jõuda kohale sinna, et ma olengi hea, praegusel hetkel, sellisena nagu ma olen.


Pildil olev minu koroonaaegse eelmise loosi võitja käis minuga õues buduaari pildistamisel (olin ka nende pere 3a. tagasi beebi sünni puhul kodus pildistamas käinud ning korra varasemalt elus näinud) ja kui ta võidust teada sai siis kirjutas mulle: "Ütlesin juba tookord, et varsti ma tulen neid buduaaripilte ka tegema, varsti! Et kui 10 kg maha võtan või nii (ma olin muidugi ka äsja sünnitanud ega tundnud end väga atraktiivsena) - tavaline naiselik enesekriitika :). Möödus aasta ja kilod kadusid, ikka olin kuidagi "vales" vormis. Ja nüüd olen jälle +10 ja kõik on hästi. Midagi loksus vist peas paika lõpuks. Aga mitte kaalust ei tahtnud rääkida, vaid sellest, et mul on niiii hea meel, et mulle avanes just praegu see võimalus tulla, kuidagi nii õige ajastus - ringiga tagasi alguses. Kaunis viis suve alustada ja naine endas jälle üles leida!"


Ja siinkohal ma mõtlen, kui palju on teid seal ekraani taga, kes ka mõtlevad, et ma võtan selle paar või kümme kilo maha ja siis tulen, et järsku olen siis enda jaoks söödavam ja parem, tean, et paljud siin on seda aastaid mõelnud, et tahaks minu juurde pildistama tulla aga ma tean ka, et paljud ei tule kunagi :). Olles koguaeg selles oravarattas, et ma pole praegu piisav ja olen piisav enda ja teiste jaoks alles siis kui ma sinna peenemasse katekooriasse end sisse surun ja näen taas välja selline nagu ma kunagi 16 aastase plikana olin. Noh, enamasti seda muidugi ei juhtu ja ennast petta on ka ju tore, sest suurem osa meist on piisavalt laisad, et päriselt oma mugavustsoonist väljuda ning elus asju muuta – on see siis oma mõttemaailm või välimus või õppida elu nautima ja võtma sellest mis võtta annab. See mõrumagus enesepiinamine oma sisemaailma mõtetega on naistele nii omane (uskuge mind ka mehed põevad), leida endas koguaeg vigu ja midagi, mis pole piisav ning järjepidevalt oma peas võrrelda ennast mingi ideaaliga, mille me enda jaoks seadnud oleme. Lisaks mõelda ka sellele, et mida kõik teised meist mõtlevad ja meis näevad ning kui keegi midagi head või ilusat ütleb siis oma peas keerad sa selle tagurpidi, et noh, et see ikka pole nii – eriti ei taha naised oma mehi uskuda, kui nad peavadki oma naist ilusaks ja seksikaks ning armastavad neid sellisena nagu nad on.


Kas teate, mis on hästi huvitav nähtus? Ma nüüd kirjutan ausalt nii nagu on. Kõigi nende aastate jooksul mil ma olen buduaari stiili pildistanud (7 aastat sai nüüd täis juba) olen ma täheldanud, et mu juurde tulevad pildistama buduaari enamasti naised, kes on 50-70 kilo (ehk peenem kategooria) ja siis 90-100kg tuuris naised (minu suuremate naiste pildid, mis teile näidanud olen on enamus sellest kategooriast). Palju vähem on naisi, kes on 70-90kg. ning oma töös olen tähele pannud, et see on see psühholoogiline rahuolematuse efekti staadiumi kaal, kus need naised on selles kaalu juurde võtmise ja selles kategoorias olles kõige rahuolematumad iseendaga. Eks ma ju ka suhtlen ja liigun ringi ja ikka tuleb jutuks ja siis tean, et selles keskmises kategoorias naised enamasti kohe ütlevad, et ei nemad ei sobi ning automaatselt tuleb ära see, ma pean võtma 10 kilo alla siis alles saab. Aga äge efekt on tekkinud nende 90-100 kg naistega, kes on minu juurde jõudnud ja lasknud lahti sellest enesepiinamisest ja ütlevad, et ma olen selline nagu olen ja leppinud iseendaga ning tihti on nad ka veel ägeda iseloomuga. Ja kes ütles, et big girls do not have fun, oh yes they do. Aga need 70-90 kategooria naised ei oska endale ette kujutadagi kui sex nad tegelikult pildile jäävad ja milline ilu neis tegelikult olemas on ning piltidel on see tegelikul kõige ägedam – see mõnus naiselik pehmus ja kurvid.


Teine huvitav nähtus on – plikad (12-18) hakkavad endas vigu otsima ja negatiivset mõttemustrit enda kohta aretama ennast teistega võrreldes (oma osa on suuresti tänapäeva sotsiaalmeedial ka) või läbi selle mida keegi sõnakõlksuna on öelnud ja seda 1000 kordselt enda jaoks võimendatakse. Siis 20ndates enamasti võrreldakse ennast teistega, samas nagu suurt viga polegi aga ikkagi ollakse rahuolematud millegagi mida endast otsitakse. 30ndates enamasti saadakse lapsi ja siis muutub keha (seda küll naiselikumaks ja sensuaalsemaks) ning nutetakse taga seda keha, mis oli enne lapse saamist. Siis aga tulevad 40-50ndad, kus mingil hulgal käib mingi klõks peas ära, et enam polegi vaja kellegi jaoks ideaalne olla ning saabub rahulolu sellena nagu ollakse ja jõutakse arusaamana koju, et ma olengi hea sellisena. Sest enam pole vaja kellelgi midagi tõestada või näidata ning võib rahus iseendana elada. Siis vaadatakse tagasi ja mõeldakse, mis mul varem viga oli, et ma olin tegelikult nooremana nii ilus aga polnud endaga ikka kunagi rahul.


Ja siinkohal panen kolmanda nähtuse ka kirja. Sa vaatad neid minu tehtud buduaaripilte ja automaatselt mõtled, et vot tema või need teised naised on nii ilusad, millele järgneb mõte ning iseenda veenmine, et mina küll ei ole nii ilus ja minust küll selliseid pilte ei saa. Oi, uskuge mind, mulle on naised rääkinud küll täpselt sellist käiku iseenda sees aga mõni on lõpuks julguse kokku võtnud ja ikka tulnud ning siis ütlevad pildistamise ajal, et oh minust saab ka. :D


Aga järsku lõpetaks enesehaletsuse ära ja võtaks kätte ja hakkaks leidma üles asju mis enda juures meeldivad. Võiks teha SWOT analüüsi enda kohta aga ilma W (weaknesses – nõrkused) ja T (threats – ohud) ja läheks süvitsi hoopis S (strenghts – tugevused) ja O (opportunities – võimalused). Niikuinii sa igapäevaselt enda sees tegeled endale teadmatult nende W ja T'dega. Kelle närvid vastu peavad võivad teha ka W ja T ning juurde mõelda ja keerata asja nii, et mida ma saan ära teha, et seda muuta. Kõik muutused hakkavad pihta meist endist, keegi teine meie eest seda ära ei tee. Iseendaga tuleb tegeleda ja ennast ka arendada ja murda endas neid negatiivseid hoiakuid, mille me oleme ise vabatahtlikult endale sisse juurutanud. Kogu õnn peitub sinus endas ja keegi teine seda sulle anda ei saa. Õnnelikkus ja rahulolu on elus ka sinu enda valik.


Aga mina olen ääretult tänulik nii sellele naisele kui kõigile neile, kes on lubanud mul näidata pilte, sest ma leian, et need pildid kõnetavad kui ka toetavad teisi naisi nende teekonnal. Teeme teraapiat ka teistele, läbi iseenda piltide, toetades kõiki naisi olema nemad ise. Vähemalt, ma tahaks mõelda, et ma oma teekonnal ja pilte tehes anna tuge ja toetan naisi julgema valida iseennast. Aga lõpetuseks ütleks, ükskõik milline sa välja näed siis lõppude lõpuks on enesekindlus täiega sex. Jänesed süüakse lihtsalt ära või nad lasevad ennast ise ära süüa. :D