Peatükist kõnelused kliendiga pildistamise ajal ehk sama naisega kes pildil: „Ma olen sinu töid aastaid jälginud ja need on lihtsalt nii ilusad. Ma isegi teistele näitan, et issand vaata jälle nii ilus. Aga ise ma kartsin tulla.“ Ma siis küsisin, et miks sa kartsid, et mind ju ei tasu karta, ma olen kõike näinud. Tema:„ A, ei ma oma keha näidata ei kardagi, sellega probleemi ei ole.“ Mina: „Aga mis see põhjus siis on, et sa ikkagi kartsid. Millest see hirm tuleb?“ Tema: “ Tegelikult sellest, et ma mõtlesin, et mina ei oska poseerida“. Mina omas peas taaskord hämmingus: „????????“ 😃 Nagu ma ka varasemalt kirjutanud olen siis hirm selle ees, et ei osata poseerida on iga õige fotograafi juurde minnes täiesti põhjendamatu hirm. Nagu ma ka varem kirjutanud olen on fotograafi töö inimest näha, tunnetada ning poseerima panna ja õigesse asendisse suunata (ja siin ma räägin tavainimestest mitte modellidest) ning kui fotograaf seda ei tee siis järelikult pole ta õige töö peal ja ei sobi kliente pildistama sest see ei ole ehku peale tegemine kas tuleb välja või mitte. Kui te näeksite mind ennast buduaari pildistamise ajal (need naised, kes kaamera ees on näevad) siis ma tihti rooman põrandal või voodis, et kliendile ette näidata mida teha vaja on ning kuidas olla. Ja kui väga aus olla siis ei karda ma ka kliendile käsi külge panna ja ma vahest isegi unustan öelda, et mul on nüüd vaja sind puudutada ja asun kohe sättimisega asja kallale aga see lihtsalt käib töö juurde ja kui on vaja siis on vaja parima tulemuse saavutamiseks ja mind on ses osas usaldatud. Ja eks need perepildistamised samamoodi, et kes mu juures kasvõi jõulusessioonidel käinud teavad, et ütlen ette mis vaja ning vajadusel ka kohe lähen sätin paremaks.
Vahest on sattunud mu juurde naised, kes ütlevad, et nad ei salli enda pildistamist fotograafi juures ning tulevad perega laste pärast ning ma alati üritan vaikselt uurida, et millest selline hoiak tuleb ja nii uskumatu kui see ka pole, olen kuulnud lugusid, kus fotograaf klientidega ei suhtle ega ütle mida tegema peab ja ma kujutan ette millise negatiivse reaktsiooni ja ebakindluse see inimese sees tekitab sest tobe on olla kaamera ees, kus sulle midagi ei öelda ning sa ise üritad kuidagi olla ega tea mida tegema peab. No ja siis need pildid tulevad ka nii nagu nad tulevad ja see ebakindlus ja ebameeldiv olek jääb nii piltidele kui inimese sisse neid pilte vaadates. Täpselt sama on ka selle mobiilifotograafia efektiga kus naised teate ju kui annate mehe kätte telefoni, et tee pilti ja mees pole huvitatud süvenema ja teeb suvalised kähkukad pildid, mis ei kannata kriitikat aga mille põhjal te endale hakkate sisestama, et ma ei taha piltidel olla ja räägite kui ebafotogeenilised te olete ning teid pildistada ei saa, mis ei ole üldse tegelikkus.Tean ise väga hästi seda tunnet ja olen samamoodi kaamera ees olnud, kus ei öelda kuidas olla ning see tekitab isegi minus ebakindla ning ebameeldiva tunde, sest me tahame ju tegelikult kõik tunda ennast kindlalt ja turvalisena. Psühholoogiliselt tunneb inimene kaamera ees ebakindlust selle pärast, et tol hetkel keegi vaatab ja teeb pilti aga inimene ise ei kontrolli olukorda ja ei näe kuidas ta pildile jääb ning hirm teadmatuse ees ning koledalt jäämise ees on see, mis seda vastumeelsuse efekti enamasti tekitab, eriti siis kui neid koledaid suvalisi pilte on inimesest varasemalt piisavalt tehtud. Minu jaoks on see ka põhjus miks ma alati pildistamise ajal näitan minu juurde tulnud inimestele sessiooni ajal pilte, sest see tekitab turvatunde, eriti buduaaripildistamise juures ma alati näitan jooksvalt ära kõik pildid mis aitab kaasa vabalt olemisele ning enesekindlusele ning arusaamale, et kõik on hästi ja oled ilus. Samuti inimese endaga arutlusele, et milline poos ja hoiak talle endale rohkem meeldib ja mis teda piltidel kõnetab.
Aegajalt mulle ikka meenub, et aastaid tagasi korraldasin ühe workshopi, kus oli hulgi modelle ning fotograafid jagasime väikestesse kolme liikmelistesse gruppidesse ja minuga siis kohe liitusid kaks meesfotograafi, kes tahtsid vaikselt minu tuules lennata. Pildistasime siis mõisa aknalaual üht kena suuremat naismodelli, kes oli poosi sisse võtnud, kui näen, et üks rind ei ole nii nagu vaja on aga tema poosi muuta ei saa, et seda õieti panna. Astusin siis ligi ning sättisin rinna õieti nagu vaja, et pildil ilus jääks. Mehed seljataga vaatavad vaikides pealt. Pärast tuleb üks meesfotograaf minu juurde ja ütleb, et sul Kadri on naisena ikka lihtne, astud teise naise juurde, võtad rinna kätte ja paned nii kui vaja aga kui meie mehed nii teeme siis oleme kohe perverdid (vabandust, mitte minu lause). Tegelikult ma vahest mõtlen, et ei tea mida need naised mõtlevad, et kui ma ligi astun ja uljalt sättima asun, unustades öelda, et mul on nüüd vaja sellest veidi kohendada 😃. Keegi pole midagi küll öelnud ega ka krampi läinud ega nina kirtsustanud ja ka pooled naised tegelikult kohe ise ütlevad, et kohe kui vaja siis tule ja säti ise paika nii nagu vaja ja enamasti tähendab see juuste sättimist või käe õigesse asendisse sättimisest. Meenub ainult kogu minu pildistamisajaloo jooksul üks naine, kes läks endast välja kuna mul oli vaja katsuda ta juukseid tavalise ametiportree pildistamise ajal, et need pildile ilusasti jääksid ja tal oli oma juuste katsumisega mingi hull teema aga vägisi kannatas ära 😃.
