"Kuidas sa julged minna?"
Kuulen ikka jälle naiste käest, et kui nad räägivad oma sõbrannadele, et nad lähevad buduaaripildistamisele siis tuleb sealt seesama küsimus. Või siis tuleb teine lause "ma küll ei julgeks". Ja ma iga kord mõtlen, et miks naised kannavad oma hirme üle teisele inimesele, tihti tegelikult teemasse süvenemata ning pannes ka teist inimest kahtlema ja kõhklema, kas ikka peaks. Pigem võiks ju olla vastupidi, et kui sõbranna ütleb, et ma lähen siis teised ütlevad pigem, et issand kui äge, mine jaa ja näita pärast meile ka. Ja kui ma üle 10 aasta oma buduaaripildistamistele mõtlen siis ma pigem kuulen sellist küsimuse reaktsiooni pildistatava sõbrannade poolt. Aga muidugi enamasti meeste poolt tuleb muidugi kaasa see, et loomulikult mine, kuigi tean ka juhtumeid, kus kahjuks partner ei saa aru ega oska toetada naist, kus mees ütleb, et milleks sul seda vaja on, naist mõistmata.
Jah meil kõigil on alastusega ja kehadega omad lood, mida me kaasas kanname ja mis käib meie olemusega kaasa. Samuti uskumused, mis elu jooksul on kujunenud ning teadmised, mis me maailmast kaasa saame ja näeme. Ma ise alati ütlen, et näiteks pesus pildistamine on täpselt sama, mis keegi on oma bikiinide väel rannas ja seal pilti teha. Rannas on see loomulik, et ollakse vahest isegi olematutes bikiindes aga mitte keegi ei võta ega vaata rannas olevat rahvast, et issand kuidas ta julgeb siin bikiinide väel olla. Pesu ümber on tekitatud aga see intiimsuse teema, et see on nüüd midagi nii salajast ja peab olema varjatud ja mõni seostab selle ära seksikuse ning sealt edasi seksiga ning pildistamise mõtte puhul mõni kaldub äärmusesse mõeldes, et see on midagi keelatut ja pornograafia. Samas, et noh, me nagu kõik kanname pesu ja käime ka seda poest ostmas, samamoodi nagu elus kõik seksivad ja mis on ka normaalsus.
Kui öelda inimesele budaaripildistamine või seletada, et see on pesus pildistamine siis absoluutselt kõik loovad oma elu kogemuste põhjal oma peas mingi kuvandi ja igaüks näeb asja omamoodi ning see lähtubki oma enda kehakuvandist ja oma olemusest. Hirm, julgus ja sellised sõnad on väga tugevad sõnad asjadega seostamiseks ning kogemuse hindamiseks. Sõna "hirm" tähendusena mingi tegevuse suhtes on lihtne panna ja see on nagu selline moesõna kiirelt võtta. Aga kui päriselt hakata mõtlema, miks sa nii mõtled või tunned ning ennast analüüsides, võid jõuda tegelikult mingitele sügavamatele tasanditele ja tunnetele oma elus kogetust ja nähtust, et tegelikult pole asi "hirmus". Inimesed on ka oma uskumustes tihti kinni, eriti kui asi puudutab kehasid, olles loonud enda jaoks mingi ideaali, millega ennast võrreldakse ning tihti arvatakse, et ise selle ideaalini ei küündita.
Minu jaoks on keha keha, on see rannas, on see saunas, on see naiste riietusruumi dušširuumis või see on minu juures pildistamas ning see lihtsalt on loomulik osa inimeseks olemisest. Inimeste kehad on huvitavad ja pole ühtegi ühesugust ja ei oma mingit tähtsust, mis suuruses keegi on. Pildistamas ei loe see, kas sa ise arvad, et oled sa ideaalkaalus, oled sa 5 kilo või 30 kilo raskem sellest ideaalist, mis arvad, et sa peaksid olema ja mis ei võrdu sellega, et sa arvad, et siis sinust ilusat pilti teha ei saa. Inimesed on enda vastu tegelikult täiega karmid, eriti naised, et anda endale võimalust kogeda ja näha asju ka teistmoodi.
Seega kui sulle sõbranna räägib, et ta soovib minna midagi ägedat ja ehk isegi teistmoodi tegema siis ära ütle palun talle selliseid lauseid, vaid julgusta teda tegutsema ja elama oma unistusi. See, et sina ei julge ja elad omades hirmudes ei tohiks takistada toetamast teist inimest oma unistuste poole püüdlemast ning ägdaid asju kogemast.
