Nii äge on pildistada naisi 50+ vanuses. Need naised, kes julgevad tulla sel eluetapil kaamera ette, on kuidagi eriti erilised. Nende kohalolu oma kehas on hoopis midagi muud kui 20–30ndates naistel. Kui nooremad naised veel otsivad ennast, katsetavad erinevaid rolle ja püüavad vahel sobituda ühiskonna seatud raamidesse, siis 50+ naistes on tihti midagi väga puhast ja siirast – rahunemine ja iseenda aktsepteerimine. Nad ei ürita enam olla keegi teine, vaid on kohal just sellisena, nagu nad on.
Iga naine toob kaadrisse kaasa alati ka oma loo. Iga korts, iga joon näol ja kehal on justkui peatükk eluraamatust, mida ta on sinna kirjutanud. Seal on rõõmu ja naeru, aga ka valu ja kaotusi. Ja just see teebki iga naise ainulaadseks. Kui naine tuleb pildistama, ei too ta kaasa ainult oma keha, vaid kogu oma elutee. See annab fotole sügavuse, mida on raske sõnadesse panna – seda saab vaid tunnetada.
Sinu keha ongi tegelikult sinu kodu – see ainus paik, kus sa oled eluaeg elanud. Ta kannab sind läbi igapäeva, hoiab sind elus ja jutustab sinu lugu isegi siis, kui sa ise seda lugu vahel ei märka. Kehateadlikkus tähendab, et sa õpid seda kodu märkama. Sa õpid kuulama, kuidas sa end oma kehas tunned, kuidas ta reageerib, millal ta vajab puhkust või millal liikumist. See on kohalolu iseendas, mis ei piirdu ainult füüsilise tasandiga, vaid see otseses seoses puudutab ka sinu emotsioone ja vaimu.
Meile on aga aastakümneid sisendatud, et meie väärtus sõltub välimusest – et ilu võrdub noorus, siledus ja ideaalne proportsioon. See on loonud tohutu surve olla kogu aeg midagi muud, kui me päriselt oleme. Aga kui sa korraks peatud ja vaatad enda sisse, siis näed, et sinu keha ilu ei peitu mitte selles, kuidas ta teiste silmis välja näeb, vaid selles, kuidas ta sind läbi elu on kandnud. Ilu on selles, et ta on elanud, armastanud, loonud, naernud ja nutnud koos sinuga. Elanud läbi kõike seda, mida sa kogenud oled.
Vanusega sinu keha muutub nii nagu kõigil teistel. Nahk lõtvub, kortsud süvenevad, juuksed võivad halliks minna ja vormid muutuvad. Aga iga muutus on märk elatud elust – tõestus, et oled kogenud, hinganud ja tundnud. Keha on ajaraamat, millel on oma peatükid ja jäljed. Kui sa õpid neid jälgi mitte varjama ega häbenema, vaid nägema neis ilu, siis tunned, kuidas surve ja võrdlemine hakkavad hajuma. Sa vabaned vajadusest olla keegi teine ja saad olla lihtsalt sina ise.
Kehateadlikkus ei tähenda ainult aktsepteerimist, vaid ka hoolimist. Kui sa õpid kuulama oma keha, siis märkad, millal ta vajab hellust, millal liikumist, millal lihtsalt hingetõmmet. Ta annab sulle alati märke – küsimus on vaid selles, kas sa kuulad neid. Tihti kuulatakse keha alles päriselt siis, kui häda kaelas on aga kus sa olid varem? Kui sa lood oma kehaga partnerluse, siis ei ole ta enam midagi, mille vastu sa vaimselt või füüsiliselt võitled, vaid midagi, kellega sa koos elad.
Sellel teekonnal jõuad sa lähemale ka iseendale. See on kutse sulle vaadata peeglisse mitte kriitilise pilguga, vaid tänutundega. Tänutundega selle eest, et sinu keha on kandnud sind läbi rõõmude ja raskuste, andnud sulle võimaluse armastada, luua ja kogeda elu. Ja just see tänulikkus ongi sisemine ilu, mis hakkab väljapoole kiirgama ning näitab, et oled kohal iseendas ja rahulolus.
Võta täna hetk ja küsi endalt: mida mu keha praegu vajab? Võib-olla on see hetk vaikust, võib-olla klaas vett, võib-olla lihtsalt naeratus peeglist aga võibolla üldse märkamist, mida sa teinud pole. Mis iganes see on, anna see kingitus oma kehale – sest ta on seda väärt. Kadri Purje buduaarifotograaf, Kadri Purje Eesti parim buduaarifotograaf, buduaaridotod
