Ma jagan oma emotsiooni korsetiga. Kui ta mulle pildistama tuli ja tagasihoidlikult asju kotist välja võttis ning jõudis viimaste asjade väljavõtmiseni, kust tuli välja kaks üliägedat riidetükki sõnadega: „Mul on ka sellised korsetid, mulle korsetid meeldivad.“. Ja need korsetid pole mingid niisama korsetid, vaid need on ehtsad tänapäevased, mis pärit Inglismaalt ja on sellised nagu me 17-19 sajandi filmidest teame, mis tõmmati keskelt nii kinni kui vähegi võimalik. No mul neid naisi ennegi käinud, kel on korsetid (üks suurem naine isegi oli kel oli lausa mingi 6 korsetti kaasas ja kodus veelrohkem) aga need pole olnud kunagi sellised tugevad nagu seekord. Need olid tõesti täitsa eksklusiiv tükid, mille eesmärk on tuua välja liivakella keha. Ja kujutage nüüd ette kuidas me seda selga saime. Ta pani selle ümber ja minu ülesanne oli aidata see kinni panna, kuna seda ise kinni ei saa ja seda nii nagu me vanadest filmidest oleme näinud, kus enamasti teenijannad seljataga seda tugevalt kinni tõmbavad. Aga oh ei mitte ainult kätega, sest seda lihtsalt ei saa muidu niimoodi kinni, vaid kujutage nüüd ette pilti kus fotograaf asetab püsti seistes esialgu oma labajala kliendi tagumiku peale ja hakkab tugevasti pikki nööre tõmbama ning kui ma olin jõudnud mingile maale siis läks käiku minu põlv tema tagumiku peal, et viimased tõmbed seda kinni tõmmata endal silme ees ja peas jooksmas mõte, et see on täitsa osade inimeste fetišh mängude teema. Ma kodus siis praegu lugesin Wkist korseti kohta, kus sellest ka juttu: https://et.wikipedia.org/wiki/Korsett . Kuna see käib nii tugevasti ümber keha siis ilma jalata seda teha ei saa kui ta ust kuskil nii kinni hoida ei saa, et ta paigalt ei liigu, sest muidu tuleb keha kaasa.

Ja siis me hakkasime sellega pildistama ja ma olin elevuses nagu väike laps, kes tundis nii ägedast asjast suurt rõõmu ehk silmad särasid peas nagu lapsel kommipoes ja ilmselgelt ei jätnud ma pildistamise ajal emotsiooni ainult endale, vaid rõõmuga jagasin seda ka talle. Ma vahest mõtlen, et ei tea kas need naised mind ka normaalseks peavad, et ma suudan oma tööst, naiste ilust oma sessioonidel vahel nii vaimustuda ning julgen seda ka välja näidata ning ka ausalt naistele öelda välja asju nagu, et issand sul on nii ilus tagumik või sul on nii ilusad rinnad, silmad, jalad, juuksed jne. ning see on alati selles hetkes siiras minu emotsioon ja ma kunagi ei teeskle ega näita välja midagi mis oleks vale. ja kui ma näen, et miskitpidi naisest vahest pilti ei saa või mingi oleks on selline kuidas pildil olla ei tohiks siis ma ka räägin sellest ning annan nõu edasipidiseks kui kaamera ette satutakse, mõni ehk solvub aga mõeldud on alati heaga. Aga igas naises on mingi nende unikaalne ilu ning ma olen julgenud seda ka siiralt jagada kui ma olen tundnud, et ma tahan jagada. Vahest ma siin mõnele oma lähedasemale inimesele ka pärast jagan muljeid, kui küsitakse kuidas sul pildistamine läks, silmad säramas peas, et tead milline naine mul täna pildistamas käis ja seegi kord elevusega rääkisin, et mul käis korsettidega naine ja oi kuidas ma tahaks neid pilte ka näidata.

Teise korsetini me kahjuks ei jõudnudki kuna selle ühe selga saamine oli juba tükk tegu ning see korsett on selline, mis mingil määral piirab ka olekut ja igatmoodi olla ei saa. Aga rõõm on, et ma saan teile ka sellst sessioonist rohkem pilte näidata ja muidugi korsetti ka, mis tuleb järgmise positusega sellesama naise päris šokeerivast kehaloost, mida ilmselt ei tohiks lugeda nõrganärvilised, kes tahavad kunstrindu panna. Seega on mida oodata ja näidata. ;) Ja nii hea meel on taas pildistamislainele tagasi saada.