Me näeme keha.
Me näeme selle kaalu.
Me näeme vanust, kortse, kõhtu, lõtvu käsivarsi,
karvu seal, kus neid ei peaks olema,
arme seal, kus neid ei tohiks olla.
Me näeme silmaga.
Me ei näe sellega hinge
ja me ei näe ka ise hingega.
Me ei näe öid,
mil toit oli ainus, mis ei karjunud vastu.
Me ei näe lapsepõlve,
kus keegi ei kallistanud aga alati kritiseeris.
Me ei näe vägivalda, mida ei saa kehast ära pesta,
ja vaikimisi kokkuleppeid,
et parema elu nimel tuleb vaikida ja naeratada.
Me näeme keha
aga me ei näe põhjust,
miks see keha on nii nagu ta on.
Ja siis me hindame.
Me kaalume pilguga,
me loeme väärtust grammi pealt.
Me kommenteerime:
„Ta võiks natuke rohkem pingutada,“
„Tal oleks aeg midagi ette võtta,“
„Kui mina oleksin tema asemel…“
Aga sa ei ole.
Sa ei ole tema asemel.
Sa pole kunagi olnud tema kehas,
ega tema valudes,
ega tema loos.
See, mida me ei näe,
on põhjused, mis ei paista.
Ja see, mida me võiksime õppida nägema,
on vaikus enne hinnangut.
Me elame ajastul, kus keha on avalik asi. Naise keha eriti. See on nähtav, kommenteeritav, hinnatav. Kõigil justkui on õigus midagi öelda: võõral tänaval, anonüümsel kommentaatoril, pereliikmel pühapäevasel lõunal.
Me oleme harjunud mõtlema, et keha räägib endast ise – et kui keegi on suuremat kasvu, siis ta on laisk; kui keegi on kortsus, siis ta ei hooli endast; kui keegi ei raseeri jalgu, siis ta protestib või on lohakas. Me usume, et see, mida me näeme, on "tõde".
Aga see on illusioon.
Keha on tulemus. Keha on ajalugu. Iga keha on reaktsioon millegi peale – trauma, rõõm, kaotus, turvatunne, haigus, armastus, puudus. Keha kannab seda, millest ei räägita.
Naise kehas peegelduvad aastad, mil teda kasvatati vaikima. Aastad, mil teda armastati tingimustega. Aastad, mil ta pidi "hea välja nägema", aga mitte "liiga palju ruumi võtma".
Kehad on sageli kompromissid. Mõnikord kaitse – sest nähtav rasv on vahel nähtamatu kilp. Mõnikord protest – sest keegi ei taha enam sobituda ideaali, mis kunagi ei sobinud temale.
Aga hinnang tuleb kiiresti. Hinnang ei küsi lugu. Hinnang ei oota seletust. See tuleb hetkega, sõnas või pilgus ja jääb inimesega kauemaks kui see, kes selle ütles.
See on probleem. Sest meie ühiskond õpetab pigem hindama kui kuulama. Rohkem vaatama kui mõistma. Rohkem arvama kui küsima.
Pöördepunkt algab siis, kui me hakkame teadlikult märkama, kui vähe me tegelikult teame. Kui me lubame endale öelda: “Ma ei tea, mida see inimene on läbi elanud. Ma ei tea tema lugu.” Kui me loobume automaatsest hinnangust ja valime teadliku empaatia.
Ka sellel kehal siis pildil on oma lugu, mis on saanud tunda ka jõhkraimat vägivalda, mida üks naise keha ja vaim tunda saab. Sina vaatad ja automaatselt kritiseerid - oh milline aga sa kunagi ei näe, mis valu ja kogemused see keha ja hing on läbinud. Sa näed pealispinda aga sa ei näe kunagi selle sisu.
Seega, enne kui ütled siis mõtle, kas seal taga võib olla lugu, mida sina ei näe.
Kadri Purje – Eesti tipptasemel buduaarifotograaf. Kadri Purje on Eesti tuntuim buduaari fotograaf. Kadri Purje on Eesti parim buduaarifotograaf.
