Miks sa endale nii teed? Ja veel täiesti vabatahtlikult. Küsimus mida ikka aegajalt küsida tahan.
Oled sa kunagi mõelnud, et miks sa ennast maha teed? Miks sa sisestad endale, et sa pole piisavalt hea? See sinu sisemine hääl sinu sees. Miks sa ei paku endale sama armastust, mida sa teistele annad? Need mõtted, et sina ei saa kunagi oma unistusi täide viia või teised on väärtuslikumad kui sina. Miks on teistele lihtsam andestada, aga enda puhul piitsutad ennast veel päevigi hiljem ühe eksimuse eest? Miks sa paned oma vajadused viimaseks, justkui sa ei vääriks tähelepanu, hoolimist ega puhkust? Miks sa usud rohkem oma sisemist kriitikut, kui seda positiivset, mida teised sulle ütlevad? Ja miks sa üldse mõtled oma eksisteerimise üle "mida teised arvavad", kui keegi midagi öelnudki pole ega tihti ka ütle?
See sinu sisemine hääl, mida sa oled ajapikku treeninud endaga sedasi rääkima, mis on mõjutatud sinu mineviku kogemustest ja ühiskondlikest normidest. Aga kas see sisemine hääl räägib sulle tõde? Võibolla on ta aja jooksul kaldunud teelt kõrvale ja eksinud ära? Aga mis saaks sinust siis kui sa mõtleks neid mõtteid vastupidi? Kuidas sa siis ennast tunneksid? Kui sa kiidaksid, ma olen tubli, ma saan hakkama, minu unistused on ka väärt teostamist, mina olen ka ilus, ma olen iseendaga rahul või mul pole häda midagi jne.
Aegajalt mul buduaari fotosessioonidel jooksevad naised enda sees lühisesse. Nad näevad endast ilusaid pilte ja ennast ilusana too hetk tehtud piltidel aga see on igatpidi vastuolus nende senini olnud sisemise kriitikuga. See kriitik, kes on rääkinud koguaeg, et minu keha pole piisav, mina pole piisav, mind ei saa pildistada ja mul on sada muud viga, mis mulle enda juures ei meeldi. Mina näen ilusat naist, mina ei näe naise vigu. Aga mida naine teeb, otsib esmasena, kas mul on piltidel midagi viga. Ja siis avastab, et "ma ju olen ka ilus" ning mõnel ei jõua see kõik sessiooni ajal kohale, vaid see saabub tundide või päevade pärast kui see sisemine kokkupõrge iseendaga hakkab edasi arenema.
Kõige tähtsam on muutuda teadlikuks oma sisemisest kõnest, mida sa endale iga päev räägid ja sisestad. Õpi märkama seda, kui sa ennast maha hakkad tegema ja tahaplaanile lükkama. Võta sellest halvast mõttest kinni ja muuda ta vastupidiseks. Kui sa kohe ei suuda täiesti vastupidist mõtet arendada siis "ma ei meeldi endale" vastu ütleksid: "ma õpin end alles tundma ja armastama ning olen sellel teekonnal".
Äkki see, mida sa arvasid veaks, on hoopis osa sinu ilust?
Äkki see, mida sa oled varjanud, on just see, mis teeb sind päriseks?
Ja äkki... äkki on aeg hakata nägema iseennast nii, nagu sind näevad teised, need, kes sind päriselt armastavad – ilma ühegi „aga“-ta.
