Kuidas mulle ikka need kodused buduaarisessioonid meeldivad. Iga kodu on isikupärane ja inimesele omane. Seekord kutsuti mind Lasnamäe imepisikesse korterisse, kus magamistoas voodi ulatus ühest seinast teise seina, elutoas sohva ühes ääres oli pool meetrit seinast ruumi nagu ka teiselpool, köök, kus kõik on pea ühe-kahe sammu kaugusel. Aga tulemus on ikka ja alati imeline.


Alguse sai asi sellest, et pildilolija oli tükk aega rääkinud sõbrannadele, et ta tahaks buduarisessiooni teha aga noh nagu ikka jutt jutuks. Ja siis oli tulemas tema sünnipäev ja sõbrannad otsustasid talle selle kinkida, et kaua ta ikka räägib ja ise pole sammugi ses suunas veel teinud. Aga kui kingitus käes siis võttis seest hõredaks. Venitas aja broneerimisega aga lõpuks minuga ühendust võttis, et aeg kokku leppida ja siis hakkas põdema ja mida lähemale päev tuli seda rohkem sees keerama hakkas, et järsku ikka tühistaks aja ära, et ta pole ikka vormis ja mitu kilo võiks veel peenem olla jne. jne, kõik see jama mida te iseendale räägite. See on ikka nii nalajakas, kuidas kardetakse iseennast näha.


Lähen siis mina pildistama ja esimene asi kui ma elutuppa astusin siis ühegi naise kodus pole ma näinud kapi peal nii palju medaleid kui tal neid oli. Siis selgus, et ta on jooksufanatt ja teinud igasuguseid maratone läbi ja mida iganes veel. Vaatan siis naisele otsa ja ütlen, et päriselt ka või, et sa teed sellisel tasemel sporti, sa oled igatpidi treenitud kehaga ja sa põed, et ei tea milline ma piltidel paistma jään ja et on mingid olematud lisakilod, mida lihtsalt ei ole, no ei ole.


Tegime siis pildistamise ära ja kuna mulle meeldis see seksikas valge kampsun, mis tal on ja mida ta ütles, et ta ei kanna ja sobibki ainult pildistamiseks siis tegime diili, et annan talle paar lisapilti ja ta annab selle mulle pildistamisteks. Läksin ükspäev linnas peale pildistamist tema juurest läbi, et see kaasa võtta ja rääkisime kiirelt autoaknast paar sõna. Ja seda naise muutust ja suhtumist iseendasse on lihtsalt nii äge vaadata, kuidas naine särama hakkab. Enne kui ta oli ebalev iseenda välimuse suhtes siis nüüd on ta endaga lihtsalt täiega rahul kui ilus ta on ja kui ägedad pildid temast tulid. Rääkis kuidas tal peale pildistamist oli mitu päeva selline power enda sees ja kuidas see pildistamine teda tõstis. Ja nüüd ikka ja jälle vaatab ta neid pilte ja imetleb iseennast. Jõudis koju arusaamine, et tegelikult ma olen ikka väga seks naine ja mul pole mitte midagi viga. Ja see muutus on minu kõige suurem tänu minu töö eest, et ma saan olla panuseks ja aidata näha reaalsust ning avada vahest neid silmi iseenda suhtes. Tervem minapilt võrdub ka tervem ja õnnelikum naine.


Nagu ma ikka räägin, et tihti see iseendale tekitatud hirm võib tegelikult olla hoopis midagi erakorset, kui minna sellest hirmust läbi. Mugavustsioonis olles ei saa sa kunagi kogeda elu imelisust ja elu hakkab alles siis kui sa lähed neist hirmudest läbi ja astud mugavustsoonist välja. Ei sa ei ole ebapiisav, ei sa ei ole teistsugune, sa oled väärt samapalju kui kõik teised aga sa oled tegelikult ainulaadne ja erakordne.


NB! Need sõbrannad, kes kingi tegid, ma nüüd ootan teid ka ;).