Pole olemas täiuslikkust, vaid on olemas unikaalsus, Sinu enda unikaalsus olla selline nagu Sa oled. Sa oled üks ja ainus ja maailmas pole ühtegi teist samasugust. Või siis on hoopis olemas täiuslikkus Sulle omasel moel ning Sa oledki täiuslik sellisena nagu Sa oled. Üks mees kirjutas mulle nende naiste kohta, kui ma peale oma kolmandat naisteüritust Istagramis sellest hommikusest shoodist ka pilte teile jagasin: „Naised on ikka ütlemata ilusad olenemata vormist, kaalust ja vanusest.“. Ja nii lihtne see tõde tegelikult ongi ja seda öelduna läbi mehe pilgu, arusaama ja maailmavaate. Ja taas pildi olevad naised on vägevad.
Olgem ausad, te kohe vaatasite ka seda pilti siin ja hakkasite neid tagumikke ning naiste kehasid võrdlema ja jah just teie naised, siin ma ei pea silmas mehi, nad niikuinii tegid seda kohe :D. Kindlasti oli neid, kes vaatasid kohe pilguga, et vot see on midagi minusarnast. Kõige hullem asi mida naine endale teha saab on pidevalt võrrelda ennast teistega ning läbi selle otsida endas vigu. Iseendale sisestada koguaeg, et mul pole midagi sellisel moel nagu on kellelgi teisel ning mul on midagi teistmoodi kui kellelgi teisel. Ma tean väga hästi kui tobedalt naised võivad peegli ette seista, visata sinna pilgu endale ning automaatselt iseendale sisestada kui jube ja kole ma olen. Nii lihtne see ongi endale ise õppida sisestama asju mida tegelikult olemas pole ja muuta need enda jaoks reaalsuseks ning minapildiks, kui just sa ei lase enda elus eksisteerida ka mõnda toksilist suhet või inimest, kes paneb sind ennast koledana nägema ning endasse destruktiivselt suhtuma. Nagu üks tüdruk eile koolis mulle ütles, et miks sa iga aasta meid pildistamas käid (olen seda 8 aastat teinud), et me oleme ju nii jubedad ning tema on nii kole. Kummardasin ta kohale laual, vaatasin otse sügavalt silma ning ütlesin talle, et kahjuks ainult sina ise arvad endast nii ning ta vaim oli valmis kohe mind veenma, et tal on õigus, et ta on kole ning hakkas tugevalt mulle vastu vaidlema. Ta räägib nii ka endast kõval häälel, et ta on nii kole ning loob sellest ka reaalsuse endast ka teistele lükates teisi endast eemale. Mäletan aastaid tagasi kuidas ta mulle ütles, ma olen teistsugune ning ma ei sobitugi teistega ja olengi üksi hoideski kõigist eemale ning minu hingel oli tegelikult seda kõike toimuvat raske vaadata aga selle olukorraga pidid tegelema teised inimesed. Tihti ei saada aru, et endast pilti teistele luuakse läbi iseenda pideva mahategemise ja nii kurb kui see ka pole siis seda teevad ka paljud täiskasvanud naised, kes räägivad pidevalt enda kohta mida nad kõike ei ole läbi iseenda kõverpeegli. Aga millal sa ütlesid kellelegi midagi positiivset enda kohta? On sul üldse olnud seda julgust? Kasvõi lihtsat lause – ma olen ilus, ma näen täna kena välja, ma meeldin endale, mulle meeldib mu soeng täna, mul on täna nii hea tuju või olen rõõmus, mul on täna seljas mu lemmikkleit ja mulle meeldib milline ma sellega välja näen. Millal sa viimati tegid endale oma enda sõnadega pai ja seda mitte ainult enda sees, vaid kõval häälel ka välja öeldes? Olgem ausad, enamasti käitud sa täpselt vastupidiselt – ma olen kole, ma näen täna halb välja, ma ei meeldi endale, mul täna nii kole soeng jne jne. Ja ilmselt on neid, kes loevad seda teksti ja mõtlevad, issand kui tobe oleks kui ma enda kohta kellelegi midagi valju häälega positiivset ütleks ja kangastuks silme ette pilt, kuidas sind ebanormaalseks peetaks ning sinus kõneleb tegelikult hirm olla naerualune või saada halvakspanu osaliseks. Hirm millest toitub kogu maailm. Aga hirmu ennast maha teha ning halbu asju enda kohta valjul häälel välja öelda sul üldse pole, sest on ju tavapärane, see on nagu normaalsus. Aga ükski muutus ei hakka mujalt pihta kui sinu enda seest ning kui sina muudad enda sisemust siis muutub ka kogu sinu väline maailm, see on peegliefekt. Kui sa ise oled kibestunud, õel, vastik, maha tegev, kritiseeriv, ründav siis kogu väline maailm paistabki ka sulle endale sellisena sest sa ise seda oled. Mitte keegi teine ei saa sulle anda väljastpoolt rahulolu ega enesearmastust või ka oskust armastada, vaid see kõik saab tulla ainult sinust endast. Sinu mõtted loovad sinu maailma ja kõik mida sa mõtled on see mida sa ise endale teed ning see kes sa oled.
Kui Sina ennast ei armasta siis miks peaks üldse keegi tahtma Sind armastada? Sest kui sa ennast ei armasta siis käitud sa destruktiivselt ka oma suhetes teistega ja vahest sa ei saa isegi sellest aru, kuidas sa iseenda vihkamisega ning maha tegemisega või pideva hädaldamisega tegelikult ise ajad lähedased inimesed endast eemale. Sa hakkad ise teisele/-tele sisestama oma väljamõeldud puudusi, mida sa arvad endal olevat, muutes need reaalsuseks, kus teised hakkavad vaatama mhm võibolla tõesti tal ongi nii koledad „jalad“ kui ta juba nii ütleb, kui neil polnud sellest ennem õrna aimugi 😃. Naised ootavad (need asjad on ka vastupidi meeste osas), et mees kes nendega on neid armastaks ja nõuavad seda iga oma keharakuga mehelt aga samas ei armastata ennast ning näidatakse seda igapäevaselt oma hoiakute ja käitumisega välja lükates teist eemale. Kes tahab igapäevaselt kuulata kui ebapiisav inimene ta kõrval on, kes pole endaga ega millegagi kunagi rahul? Pidev kritiseerimine ja maha tegemine nii enda kui sealt juba edasi teiste osas läbi oma ebakindluse. Ja siis sa imestad, et ta leiab kellegi teise, sest sa ise ju ajasid ta sinna teise juurde, selle juurde kes ennast maha ei tee ja ei ütle igapäevaselt, et ma olen nii kole ja vastik ja kes ei muuda ennast vastumeelseks. Suhte hoidmine hakkab pihta ka enda armastamisest ja hoidmisest. Lisamärkusena lihtsalt, et minuarust jubedamat asja kui pidevalt kriiskav ja tänitav naine (ka meeste kohta kehtib) annab otsida.
Suhtlesime ükskord ühe teise fotograafiga ja ta rääkis, et tal käis punt kusagil 40dates naisi pildistamas (nägin pilte ka imekenadest naistest) ja mis siis pildistamise ajal toimus. Kõik nad ohkisid, et mis neil viga on visates sekka sõbrannadele lauseid, a la et einoh sina ju oled ilus aga vot mina olen selline ja selline ning mitte positiivses mõttes. Asi mida sõbrannadega tehakse, et ikka võrreldakse endeid nendega läbi mille tehakse ennast maha ning seda peetakse seltskonnas normaalsuseks. Aualt naised, LÕPETAGE ÄRA. Õppige ümber olema positiivsed ja selle asemel, et endeid maha teha, hakake tooma välja oma tugevusi. Normaalsus peaks olema julgeda kõval häälel välja öelda, et ma meeldin endale. Alusta kodus peegli ees iga hommik ja ütle endale kõval häälel midagi head ja ilusat ning alusta oma päeva sellega, isegi kui teised seda kuulevad siis hakkab see ootamatult hästi mõjuma ka sind ümbritsevatesse kui ka sinu enda sisemaailmale. Kui sul on kasvamas lapsed võta ka nemad hommikul enne lasteaeda või kooli minekut endaga koos peegli ette ning õpeta seda ka neile ja tehke sellest midagi, millest saab teile üks hommikune imeline traditsioon ja see võtab aega tegelikult mõnikümmend sekundit. Asi mis võib lapsele maast ja madalast õpetada positiivsust tehes neid tugevaks ning sina pead ise olema see imeline eeskuju. Laps õpib sinu pealt ja ta kuuleb koguaeg mida sina endast sõnadega välja lased ja kui need on ennast kritiseerivad laused siis ära imesta miks ka su laps selliseks muutub. Isegi kui sul on kodus mõni raske teismeline siis hakka seda tegema ja usu mind mingi hetk hakkab ta oma minapildi mõtteid muutma ning talle hakkab see hommikune hea suhtumine ning heade sõnade ütlemine meeldima isegi kui ta algul selle vastu punnib. See muudab ka sinu ja lapse suhet ajapikku soojemaks ja lähedasemaks ja mis saaks olla parem kui alustada igat hommikut positiivsete sõnadega. See võtab algul veidi harjumist aga kui sa selle juba kätte saad siis läheb nagu lepase reega.
Võta kätte ja hakka muutma oma suhtumist ja hakka ennast aktsepteerima ja siis sa näed, et sind aktsepteerib ka tegelikult kogu muu maailm ning tegelikult oled sa armastatud ja hoitud. Luba endale armastada ennast!
Ja kui sa oled teel õppima ennast nägema ja armastama siis võid leida ka tee minu juurde ja ma aitan sul killukest sellest sinu ilust sul endal ka näha.
