Siis kui ma ütlesin oma Südasuve Maagia ürituse naistele, et ma soovin, et nad läheksid rabamülkasse hullama ning endale turbaspaad tegema 😃. Millal sa tegid midagi sellist, mis ajahetkes ajas sind naerma nii, et peaaegu tilgad püksis (no vabandust nii ka peaaegu oli) aga absoluutselt kõik muu selles hetkes ununeb ja ning sind valdab täielik vabastav rõõm ja naer ning eluks ajaks jääv mälestus sellest pildist? Esimene lugu loetav ka siin: https://www.kadripurje.com/blogi/minu-sudasuve-maagia-lugu/
Me aeg piknikul rabas oli läinud nii märkamatult sõrmenipsust õhtusse, kui oli aeg veel ujumas käia, veidi pilte teha ning meie ööbimiskohta suunduda tagasi. Me olime tunde rääkinud väga sügavatel ja isiklikel teemadel ja elus kogetust, mis jättis meie kõigi seltskonnas olnud naiste teadvusesse oma jälje ning muutis päevapealt nii mõnegi naise elu siis oli vaja sellest energiast korra välja tulla. Mul oli enne üritust sündinud ideefiks, et naised võiksid looduslikku spa’d teha ning ma tahaks neid seal mülkas sel ajal ka pildistada. Aga too hetk kui nad sinna minema hakkasid, siis loomulikult oli enne seda ka raba pehme ning kui nad seal alasti läksid ja mõni põlvili sisse vajus ja ennast välja sikutada üritas, üle raba naiste kilked ja karjed pisarateni naerust, kui lõpuks kuus naist neljakäpukil roomates pepud minu suunas mülkasse ronisid ja pärast pidid ja nad ka kuidagi tagasi saama, et rabajärveni ujuma jõuda :D. Ma ei unusta seda vaatepilti mittekunagi aga see tolle hetke südamest vabastav rõõm on asi mida me väga vähe endil kogeda laseme. Ma seisin seal kaamera käes, pisarad naerust täielikult jooksmas, jalad ristis ning mind tabas tollel hetkel mõte – milline päris vabadus. Lubada endal kogeda, naerda, nautida, lõbutseda, lustida ning olla täielikukult hetkes, unustades ära kogu muu maailma. See oli see hetk mida ma tahtsin, et naised kogeksid ja sellest hetkest jääb alati ka mälupilt alles. Ning too hetk saabusid sinna kaks noormeest ujuma, kes muidugi aru ilmselt ei saanud, et miks on kamp naisi rabas alasti hullamas ja südamest naermas. Üks kutt vist tegi salaja kiirelt oma mobiiliga ühe pildi ka ja siis mingi hetk olid nad väga abivalmid, et pakkusid abi naisi ujumisel aidata. Meil oli lõbus, neil tundus ka lõbus olevat. Tegin kuttidest ka ühe pildi ja ehk keegi tunneb toredad poisid ära ka siis tervitage meie naiste poolt neid ja siis saavad ehk aru, mis toimus 😃.
Aga see üritus oli kõigest kolmest, mis praeguseks toimunud on kõige sügavam ja ilmselt mind ka ennast hingeliselt kõige rohkem puudutav, sest vahest on valus kuulata. See taipamine kui tugevad võivad Eesti naised olla, kel võib elus olla olnud väga tugevaid madalseise aga nad on tulnud nendest läbi igaüks omal viisil. Naised, kes olid minu kõige esimesed registreerujad kui 2h. müüsin esimese välja kuulutatud ürituse läbi. Iga seltskond, kes selle ürituse raames kokku saab on unikaalne ja iga grupp on enda nägu ning iga inimene on ise panus selles ürituses. Ma olen siin kolme nädala jooksul, mil on mul kolm üritust toimunud, mõelnud, et see on meeletu vägi mis nendes üritustes sees on. Tegelikult võiks seda minu üritust nimetada retriidiks, mis paneb sind nägema oma elus asju ehk selgemalt ja sügavamalt läbi jagamise. Me naistega oleme jõudnud teadmiseni, et tegelikult on kõik väga hästi aga vahest on vaja seda tugevat tõuget, et sellest ka aru saada või et jõuda teadmisesse, et midagi peab muutuma ja on vaja midagi ise ära muuta. Ja tegelikult on need lõbusad ja mõnusad üritused, mis lihtsalt viivad sind rännakule mõnusas seltskonnas ja vibes piknikutekil rabas ning õhtuses saunas.
Me naised enamasti lükkame kõik teised ette ning me ei leia aega iseenda jaoks. Koguaeg kellegi teise vajadused tähtsamad või midagi tähtsamat, olulisemat on teha. Läbi kolme toimunud ürituse ma näen kuidas naised tulevad üritusele ja neil on raske eemalduda kättesaadatavusest, et võtta päriselt aeg täielikult iseendale. Mobiiltelefonid on punased, mehed otsivad tähelepanu ja saadavad sõnumeid a la stiilis „noh, kuidas on?“ või naised ei suuda ise eemalduda ja on vaja vahepeal ise sõnumineerida või helistada, lastel on koguaeg midagi vaja ning paanika, kus röövitakse taas ära naise täiesti enda jaoks võetud privaatset tema aega, kus ta saaks tulla iseenda juurde tagasi ning veidi selgust omas maailmas. Need naised, kes on suutnud need 24 tundi telefonist eemalduda on öelnud, et see on täiesti vabastav kogemus olla selles hetkes ilma häirivate teguriteta ning annab tugeva teadmise, et seda enda jaoks aega on vaja kasvõi esialgu vägisi võtta. Üritusel palungi, et kui rabasse läheme, et telefonid jäetaks maha ning võimalusel need üldse ära panna selleks 24h. ajaks.
Aga see jõud, mis on naistesse nende üritustega tagasi tulnud on selgelt näha ning ühes grupis oli naine kelle mees ütles, et ma tahan oma naist tagasi. Nädal peale üritust kirjutas sama grupi teine naine, kellele see edasi kandus: „Muideks sellega seoses. Väga tihti kui olin lastega üksi kodus, olin ma ikka iseendaga hädas, tihti nutsin ja pidin mõtetega mängima, et päev üle elatud saaks. Lapsed on mul parajad mürgeldised. Aga nüüd, ma usun, et suur osa on muutus sellest üritusest. Ma olen nii megalt rahulik, lapsed on õnnelikud, keegi ei nuta siin enam. Päev algab naeruga ja positiivselt. Me oleme abikaasaga end iga hommik ja õhtu kallistama ja suudlema hakanud. Me magame lõpuks ometi jälle ühe teki all kaisus. Me polnud seda ammu teinud. Nagu mu abikaasa ütles, et ta on õnnelik, et ma sellele naisteüritusele tulin, ta sai lõpuks enda abikaasa jälle tagasi.“ Ning too naine kelle mees ütles, et tahan oma naist tagasi sai tõesti uue naise: „Minu mees on saanud endale hetkel konkreetse ja ennast kehtestava proua, kes ütleb, mida mõtleb ja ei piina ennast enam sisemiselt. Kas ta just seda tahtis... :) Aga minul on kergem.“
Neljas ja hetkel viimane Südasuve Maagia üritus on tulemas 05.09 laupäevasel päeval ja eks näis kuidas see läheb. Sinna on veel 3 kohta saadaval ja kes julgeb kõigest eemalduda ning ennast korraks kõigest lahti rebida ja tahab kogeda midagi teistsugust ainult iseendale siis oled oodatud:
On küsitud ka kas ma sügisel ikka veel teen ja seda ma veel mõtlen, et kui on huvilisi, kes kirjutavad, et tahaksid siis septembri lõpus, oktoobri alguses annab ühel nädalavahetusel ja laupäevasel päeval mõelda küll ja siis juba Sügismaagia nime all ehk ja veidi teises stiilis.
