Siis kui kell kaks öösel lõpetan töö tegemise ja olen valmis saanud hommikuks teksti, pildi ja blogipostituse ning enne kella 7 teen silmad lahti ja pildil olijalt on tulnud sisse ootamatult kell 5.47 tema kehalugu ja ma istun taas kell 7 hommikul arvutis, et eilne töö ümber teha ja anda edasi teile taaskord üks päris lugu, mis on nii õpetlik näide sellest kuidas lapsest peale tüdrukuid rikki tehakse ja naisena oma haavu üritatakse parandada.
Kadi kirjutas mulle nii: "Kahtlesin kas tulla pildistama. Tegelesin 18 aastat iluvõimlemise ja tantsimisega 6x nädalas ja mulle on pähe tambitud, et pean olema ja pean tegema kõike ideaalselt, perfektselt. Vigu karistati karmilt (loe: korralik sõimamine, pidev meeldetuletus, et olen lühike, seega pean olema ideaalkaalus, muidu lavale ei kõlba, pidev hirm, mida ma süüa tohin ja mida mitte, iluvõimlemas ka füüsiliselt löömine) ja seega on minu enesekindlus saanud väga suure löögi. Lapin ennast viimased 10 aastat (kundalini jooga annab sisemist jõudu ja julgust ning kehalist tugevust, meditatsiooni abil õpin enda ärevusest lahti saama ja elule tänulik olema, raamatud, podcastid ja koolitused annavad enesekindlust). Minu jaoks oli pildistama tulek eneseületus, kuna olen siiski oma ideaalkaalust 20kg raskem, ei tunne ennast juba 3 kuud mitte mingi nurga alt ilusana. Samas tean, et see kolmas laps on minu viimane ja olen äärmiselt tänulik, et Sinu juurde sattusin ja raseduse viimase otsa jäädvustasid nii, et mul endalgi on hea ennast pildilt vaadata 🙏😊." Vestlesime praegu hommikul ning kirjutas ka veel, et talle tundub tegelikult tobe, et peale nii pikka aega asi veel mõtetes ja haiget teeb enesekindlusele ja elus hakkamasaamisele aga eks terror kestis suure osa elust ka.
Pildistamise ajal ma üldse aru ei saanud, et miski selline taust võiks olla ja tundus täitsa tavaline naine. Kadi enne pildistamist kirjutas veel, et kas ma olen kindel, et ta pildile sobib ja saab temast pilti teha aga no seda kirjutavad nii mitmed modellimõõtu naised ka :). Samas mõelda kui paljud noored tüdrukud kannatavad ka läbi oma trennide ja halbade treenerite oma enesehinnanguga. Ma olin ise 6 aastane kui käisin Kadriorus, luige tiigi taga, tol ajal selles vanas koledas rohelises tuult läbi laskvas majakeses iluvõimlemas, mis on nüüd armas Miia Milla Manda lastemuuseum. Aasta käisin seal trennis ja ma nii selgelt mäletan, et mulle see väga tegelikult meeldis. Aga siis saabus kätte aeg kui tulid katsed edasi saamiseks. Katsed nägid ette nagu ikka erinevad ette antud tegevused, mis olid tegelikult toredad - hüppamised, jooksmised jm. Aga siis viimane osa sellest oli see kui treenerid võtsid iga tüdruku ükshaaval ette ja neid hakati vägisi painutama ja tüdrukute painduvust vaatama. Mul on siiani meeles kuidas pooled tüdrukud nutsid ja karjusid. Mul endal oli tollel ajal superhea painduvus ja jalg pea taha läks ludinal ning ma sain edasi. Aga lapsena juba mu enda sisetunne kõneles, et see pole õige ning see mis seal katsetel toimus mulle üldse ei meeldinud ning ma ei pidanud seda juba siis õigeks ning otsustasin nii pisikesena, et sellises kohas, kus tüdrukutega nii käitutakse, mina käia ei taha. Sinna siis minu iluvõimlemise karjäär lõppeski, kuigi mind sinna trenni sooviti, et käiksin edasi. Aga ma tollel hetkel juba nii pisikesena valisin iseenda ning mõistsin hukka sellist ülekohut tüdrukute suhtes ning mul hea meel, et mul ei sunnitud pere poolt edasi käima ja mul on lastud elus kõik oma valikud ise teha ning olen tundud rõõmu alati nendest trennidest kus ma käia olen mingil eluhetkel tahtnud ning iluvõimlemisele järgnes minu jaoks järgmisena suusatamine aga see on juba teine lugu.
Samas tahan veel öelda, et naistel on ikka kujutelm, et on mingid hetked kus pilti teha ei saa, millest üks on see kui käiakse viimast kuud enne uue ilmakodaniku saabumist. Levinud on arusaam, et kusagil seitsme kuu ootuse pealt on paras pilti teha aga siis tihti juhtub nii, et tegelikult on kõht paljudel veel pisike ja sellist ilusat ümarat kõhtu välja ei võlu ning istuma piltidele panna üldse ei saa kuna kõht kaob ära. Mulle ikka need lõpurasedad oma kõhtudega meeldivad :).
Õues on veel mõnusad värvid ja aina ilusamaks ning sügisemaks läheb ja september on ideaalne mõnusate piltide saamiseks, seega tulge õue pildistama.
