Siis kui asju saab teha teistmoodi. Epp on käinud minu kaamera ees nüüdseks kolm korda. Eelmine aasta alguses tegime Hiltonis buduaari temaga üksinda ja selle aasta alguses, kui te veel mäletate seda mõnusat kodust buduaarisessiooni mehega, mis näha veel siit ka: https://www.kadripurje.com/blogi/fotosessioon-sinu-kodus/ ning nüüd tulid noored mu kaamera ette just avatud Tallinna vanalinna jõuluturul, et teha teistmoodi jõulupilte. Selleks, et ühised pildid räägiks lugu ja kannaks endas emotsiooni.

Teate kui armsad nad on. Me kõik näeme inimesi omamoodi ning iga inimesega suheldes kujuneb meil neist enda jaoks mingi nägemus. Me enamasti teistele ei ütle ega näita välja, mida me neis näeme või mida ma neist arvame, see on nagu iga inimese enda sees saladuse hoidmine, isegi siis kui me mingeid inimesi oma elus imetleme, imetleme vaikimisi. Aga iga inimene kannab mingit lugu ja minu jaoks kannavad ka kõik inimesed alati endaga midagi kaasas, mida mina näen ja enda jaoks tunnetan. Ma näen ja märkan asju ning olen harjunud inimesi jälgima ning ka kehakeelt nägema. Minu jaoks on nad paarina koos nii mõnus paar, kes omavahel harmoneeruvad. Kohe, kui ma nendega juba eelmine kord koos kohtusin, oli näha, kuidas nad on teineteise jaoks olemas ja kohal. Kuidas nende vahel jookseb selline väike helluse joon, mida nad üksteisele jagavad ja välja näitavad ning neil on koos hea olla.

Mul on alati endal südamest hea meel, kui ma näen selliseid paare, kes lubavad üksteisel olla need kes ollakse ning lubatakse endale ausalt lähedale. Ollakse üksteise vastu siirad ja ausad ning samas võid sa mingi hetk täiesti segast panna koos selle üle naerdes. Nad on alati rõõmsad ja avatud sellise mõnusa oleku ja suhtumisega ning avatud suhtlema ning sa näed, et üksteise eksisteerimisele ei seata piiranguid ning ei anta hinnanguid. Lihtsalt ollakse, nauditakse ja kulgetakse.

Aga nagu mainitud siis pildistasime vastavatud jõuluturul, kus me olime ilmselt ühel rahvarohkeimal laupäevasel päeval ja ma ise ka ei usu, et olime suutelised saama selliseid pilte, kus on ainult nemad kaks ning ka mõnusaid meelolu pilte, kus teised inimesed taustal. Mulle endale meeldib iga talv käia meie jõuluturul ja ma võtan iga aasta enda jaoks ühe õhtu, kus saab sinna mindud, seal söödud ja kuuma glögi joodud, toredat oma Eesti kodukootud käistööd vaadatud ning tunda hinges midagi erilist, mida see minu jaoks pakub. Aga sellest pildistamisest tuli taaskord nii mõnus looming, kus me tunnikene kulgesime mööda jõululaata ning sain püüda kinni nende kahe olemust ja emotsioone, kaasas käimas jõululaat oma kuuse, putkade, karusellide, auravate jõulutoitude ja kuuma glögiga. Ja need värvid. Ning kui tulevad jõulud on neil olemas suur hulk erilisi pilte, millega teistele ka häid jõule soovida ning laiali saata. Ikka teistmoodi.

Pildistamise ajal tekkis mul üks hetk, kus Epp oli karuselli ees Roometi süles ja ta naeris ning ma pildistasin vaadates Eppu läbi kaamera ning see oli selline uskumatu ilu hetk, kus ma automaatselt kõval häälel ütlesin, et Epp, sa oled lihtsalt nii ilus naine ning nad mõlemad hakkasid veel rohkem selle peale naerma. See kuidagi too hetk puudutas mind nii sügavalt ja läks minu sisse, millist ilu mul oli võimalik kinni püüda, läbi minu silmade ja hinge. Kuidas ma esimesest hetkest alates jumaldan Epu imeliselt ilusat naeratust, mis võib võtta hinge kinni. Aga see on see mida mina näen ja minu jaoks ning me kõik näeme inimesi ja asju omamoodi erinevalt ja kui te neid pilte vaatate siis näete ka teie neid omamoodi.

Pildistamise lõpu poole kui vaatasime, mis putkades müüakse ja leidsime ühe toreda mütsikoha, kus Epp erinevaid mütse proovis ning talle kõik suurepäraselt ka läksid ja järsku Roomet räägib, et tal on unistus Eppu kunagi Pariisis selle kitsastel tänavatel pildistada ning ta jälgib mingit fotograafi, kes on seal punase baretiga naisest pilti teinud ja palusin seda pilti näha. Ja siis avastasime, et see punane barett on täpselt samasugune ja mul polnud küll võimalust selle baretiga sealt eemale jalutada, et saada puhta raekoja kivimüüri ääres ilma inimesteta Epust sellega pilti teha aga ühe toreda baretivõtte, inimesed taustal, saime kätte küll.

Aga ma sain ilmselt kogemata hakkama oma elu kõige hullema ühe hetke pildiseeriaga, mida ma täiesti süüdimatult elus teinud olen ja meil on nüüd noortega oma vorstilugu olemas, kus Epp kirjutas mulle, et ta ilmselt elu lõpuni enam vorsti ei söö, kui ma paari teatud pilti talle näitasin. Tõdesin ka ise, et ma ilmselt ka mitte. Kui ma pildid kõvakettale ümber tõmbasin ja selle koha seeriat nägin, ei uskunud ma oma silmi ja lihtsalt istusin vaatasin ja naersin pikalt nii, et pisarad silmast voolasid. Piinlik oli ka veidi vaadata, et kuidas siis nüüd nii. Mina, kes ma alati üritan oma piltidega taktitundeline olla ja nüüd selline puhas pornograafia, milleks pole sõnu. Ma ei mäleta, et ma oleks sellist emotsiooni varem saanud, kuidas mõned pildid võivad lihtsalt nii jubedad olla ja mina ise olen need teinud. Ilmselt kui maailmas oleks halbade hetkede pildistamise võistlus siis ma olen kindel, et ma paneks selle kinni. Ma tegin noortele endile paar pilti sellest hetkest ära ja õnneks Epp naeris samamoodi ja seda ma veel ei tea kuidas meespool sellele reageeris aga ilmselt samamoodi, sest nad suudavad ka iseenda üle naerda. Pildid võivad küll väga piinlikud olla aga ilmselt samas võivad need olla hea tuju pildid, sest neid vaadates tundub see lihtsalt uskumatu ning hakkad naerma. Ilmselt kuhugile väga veidrale kunstinäitusele võiks ka välja panna ja ma oleks maailma tegija. 

Rõõm oli aga kuulda, et noored on uude pessa kolinud ning Epp rääkis, et uues kodus on üks sein, kus on kolm pilti a la lilledest ja liblikatest ning neil on plaan tehtud need asendada minu eelmise koduse sessiooni piltidega. Mine tea ehk ka nüüd nendest piltidest jõuab miski kuhugile seinale või lauanurgale. Nii tore on aastatega kulgeda inimestega kaasas, kus sa lood ühist ajalugu läbi piltide ja ilmselt minuga jäävadki kaasas käima inimesed, kes on minu inimesed ning kelle jaoks olen mina nende inimene ning ma saan osake olla nende loost, kes loob juurde hetkedest mälestusi. Ehk saangi ma läbi oma piltide ja loomingu olla omal moel nende lugude jutustaja nende jaoks, kes minuni jõuavad.

Igatahes kogu selle jutu mõte tegelikult oli öelda, mõelge kastist väljas ja tulge minuga tegema teistmoodi erilisi pilte, kasvõi jõuluturule. 1. detsembrist on ka jõuluvana platsis, et kui on ka lapsed siis saab jõuluvanaga pilte teha jõuluvanaga tema maja ees, muidugi seda saab ka täiskasvanutega teha, saab lapsi karuselliga sõidutada ja seal pildistada ning püüda kinni lihtsalt olemise ja uudistamise hetki ning perega koosveetmise aega. Aga tulla saab ju üksi, kallimaga või perega, kuidas kellelegi endale sobib. Jõuluturg on avatud jaanuari keskpaigani.

Nüüd aga tee endale pai, kui sa siiani jõudsid ja viitsisid kogu selle loo läbi lugeda 😊. No kogemata tuli nii pikk, ei teinud meelega.