Kes ütleb, et elu peab igav olema. See pilt on eilsest ootamatust buduaarisessioonist Hilton hotellis, kui tegelikult pidi sama sessioon toimuma hoopis stuudios. Sama klient kirjutas mulle eelmisel nädalal ja siis korra kadus ja esmaspäeval oli taas kirjaga platsis, et millal ta saaks tulla. Tegime siis kirjavahetust edasi-tagasi-edasi-tagasi ja tahtis tulla kohe ülejärgmine päev ehk kolmapäeval ning selleks pidi ta kinni panema stuudio. Peale tundide jooksul peetud kirjavahetust sai see stuudio ka tal lõpuks broneeritud.
Olen siis mina eile keset Pirita teed kell 12.30 kui pean stuudios teda pildistamas olema kell 13.00 ja mulle tuleb samalt kliendilt kõne lausega: „Tere Kadri. Mina (nimi) olen. Kuule kui paindlik sa oled?“. Ma algul ei saanud üldse aru, et mille osas ja kiirelt tõmbasin kuidagi kuhugile tee äärde, et ma saaks rääkida. Küsisin siis üle, et mille osas? Sain siis teada, et ta oli kogemata broneerinud ühe tunni kahe tunni asemel ja kuna 1h. ma kunagi buduaari ei pildista, et siis nüüd oleks vaja uut kohta pildistamiseks kuna stuudiosse saadetud kirjale sai ta vastuseks, et järgmine tund on juba broneeritud. Kui ma algselt stuudio kohta kirjutasin siis panin, et kalendris tuleb tal kindlasti valida 2h pildistamise ajaks aga ta ei jõudnud süveneda ning oli udu. Läks siis see stuudio aeg ja raha kliendil seekord niisama lendu.
Selles kohas jõuab mõte kinni kiiluda, et kust ma võtan kohe sellise stuudio ja mida väga saada pole ning see ka jooksu pealt vaba oleks. Ütlesin siis et oodaku ja helistan tagasi ning vaatan, et üks stuudio voodiga on veel kuhu me kella 1 ajal võiks minna aga see stuudio ka oli ajaliselt kinni. Helistan siis tagasi, et ei tea mis teha kuna ma Hiltoni välistasin, et enamasti sinna tuleb kinni panna ja jooksvalt ei saa. Ta siis ütles aga hotell ja ma ütlesin, et muidu nii ei saa, et oodaku siis ma helistan jälle tagasi ning helistan hotelli. Õnneks ma olin oma Hiltoni broneeringutega hommikul just helistanud ja mul oli number kohe telefonis ees. Ise istudes Pirita teel autos, kus parkida ei tohi, ohutuled autol sees ning mõeldes, et kui praegu politsei tuleks siis oleks ehk veidi jamasti aga vähemalt ma ei sõida autoga ja ei aja telefoni teel asja. Helistan siis sinna ning öeldakse, et ei saa aga kuna tegemist pole vastava broneeringu asjapulgaga siis ütles, et oodake ma pean teid edasi suunama ning sain õige inimeseni. Kuna mulle meeldib seal üks toatüüp muidu pildistamiseks siis öeldi, et 10-15 minuti pärast tuba 8ndal korrusel saab valmis ja saate. Lasin kiiruga siis selle mulle ära broneerida ning helistan kliendile tagasi, et saime toa ja broneeritud ning läheme sinna. Klient ütleb, et jõuab 10 minutit peale kella 13.00 kohale.
Sõidan siis Hiltoni poole ja ise tundes kahetsust, et oleks siis ujumisriided kaasas ja saaks minna peale sessiooni veel veidi Eforea spa’sse. Hotelli jõudes tegin ise juba siis vastavad toimingud ära, mis mul vaja, retseptsioonis ning jäin klienti ootama. Klienti pole kuskil ja mul aega siis niisama seal lakke vahtida ja neid palle pildistada ning teile pilte FB ja Insta stooridesse panna, mis praegugi seal üleval veel. Vaikselt kell tiksub edasi ja ma ootan. Kell liigub vaikselt juba poole kahe pool ja klienti pole ja vaikselt juba omaette mõtlen, et ei tea kas ta üldse tulebki. Lõpuks 13.29 tuleb kõne kus ma parkida saan. Kell on juba 13.38 kui tuleb sisse kõne rõõmsalt, ma olen siin. Ja seal retseptsiooni ees ta ähmi täis suure kuhja asjadega kiirustades oli
:). Oli siis vaja veel toiminguid teha retseptsioonis ja tuppa saime lõpuks pildistama kell 14.00. Mul tõusmas mure, et päike loojub veidi peale kell 4 ja normaalne valgus on kella poole 4ni. Aga lõpuks läks kõik hästi ning saime oma paar tundi ära pildistatud ning isegi veidi peale, samuti päikeseloojang nähtud ning pimedas hotellist minema. Lõpp hästi kõik hästi ja tuleb ikka olla ootamatusteks valmis ning tuleb võtta huumoriga.
Aga see pilt temast selja tagant ja need tätoveeringud. Ühed ilusamad tätoveeringud mida ma näinud olen ja kui neid jälgima hakata siis seal on imeline kunst sees. Inglitiivaga palvetav tüdruk, teine naine nagu Veneetsia karnevalilt (tegime ka minu pitsmaskiga samamoodi temast endast ka pilti) ning mööda rada seljatagant vaates kõndiv tüdruk, kes paistab ka samal ajal vaadates hoopis pead ära keerava valge hobusena. Ja need roosid ja värvid osades kohtades tätoveeringul on tegelikult värvilisena sinised. Lisaks sellele on tal õlal üks ilus naine ning sellest ma ühe pildi panen teile täna stoorisse ka vaatamiseks üles. Küsisin kliendilt ka tättootegija nime ja rõõmuga märgin ta oma meistriteose juures ära ka: Dimon Taturin -Tattoo Artist Estonia