Üllatavalt paljud naised arvavad, et peale 50't pole nemad enam materjal mida pildistada. Et pildistamine on midagi noortele, neile, kellel on siledam nahk, pingul keha. Et mis mina enam — minus pole enam midagi pildistada.
See mõte tuleb tihti vaikselt ja märkamatult. Aastate jooksul on meile sisendatud, et ilu tähendab noorust ja et vanus toob kaasa mitte kogemusi ja väärikust, vaid kadu ja nähtamatust. Nii hakkavad paljud naised tundma, et kaamera pole enam nende sõber, vaid peegel, mis toob välja kõik, mida nad eelistaksid mitte näha või näidata.
Kui ma kunagi pildistama hakkasin siis mul läks paar aastat aega, enne kui ema oli nõus mulle kaamera ette tulema ja tegime esimese ilusa portreesessiooni kui ta oli 60. Tegin talle meigi ja soengu ning läksime loodusesse pildistama. Need tol hetkel tehtud sügisesed pildid on nii ilusad ja hiljuti jagas ema neid FB mälestusena, et kunagi sai selline pildistamine tehtud. Enne seda rääkis ka ema mulle, et mis tema, vana inimene enam pildile ronib, et pildistada tuleb ikka noori. Aga kui tegime selle pildistamise ära siis koges ta täpselt samamoodi kõike nagu teisedki. Esiteks tahtis ta juba kohe pilte näha ja suur elevus kaasnes kogu asjaga ja tal endal oli ka piltide peale - vau. Peale seda pildistamise kogemust ütles ta, et iga naine peaks ka laskma endast sellises vanuses pilti teha ja kogu seda protsessi kogema. Et kui ta enne arvas, et mis tema vanuses ikka pilti teha siis peale seda pildistamist muutus ta arvamus täielikult ning oleme edaspidi ka igal aastal pilti teinud.
Tegelikult on tõde vastupidine. Just need 50+ vanuses naised on need, kelle kohalolu kaamera ees on kõige sügavam. See ei ole enam see rolli mängimine ega pilt, mis peab kellelegi teisele meeldima või midagi tõestama.
Kaamera ei otsi täiuslikkust, vaid ta otsib tõde, See on päris olemine – rahu, teadmine ja jõud, mis tuleb elatud elust. Need naised ei tee pilte enam selleks, et näidata või tõestada kellelegi midagi, vaid selleks, et olla iseendaga õiges kohas. Neid pilte tehakse iseendale, isegi kui neid kellelegi teisele ei näidata ja see hetk, mil naine lubab endal olla nähtav just sellisena, nagu ta on, on erakordselt ilus.
50+ pildistamine ei ole enam edevus. See on kingitus iseendale. See on viis öelda: ma olen elanud, ma olen kasvanud, ma olen siin – ja ma olen ilus.
Need fotod räägivad elujõust, mitte aastatest. Need räägivad naiselikkusest, mis ei tuhmu, vaid muutub sügavamaks. Ja need tuletavad meelde, et väärtus ei kao koos vanusega – see tekib koos sellega.
Ka pildilolija tuli tegema pilte tegelikult iseenda jaoks ja mul nii hea meel, et lubas ka teistele näidata. Sain talt peale pildistamist kirja, mis liigutas ja paar lihtsat lauset annavad edasi toimunu sügavust ja kinnitust sellest, et ma teen õiget asja aidates kaasa endas sügavamale vaadata.
"Tere Kadri
Tänud Sulle! Sessioon oli mega. Ma pole ammu end nii mõnusalt tundnud, sinu soe olemasolu ja juhendamine toetasid selliselt, et sai end mõnusalt ja vabalt tunda. Olin pärast emotsionaalselt täitsa läbi - fotosessioon mõjus ikka väga vabastavalt, pisarad tulid lausa silma. Pilte oli ülimalt raske valida, oleks tahtnud peaaegu kõiki pilte valida.
Parimatega tervitustega..."
