Sotsiaalmeedia on huvitav koht, mis loob reaalsusest hoopis teise maailma, et siis lugu sellest kuidas ma tunnen rõõmu inimestest ja kindlasti ka sinust.
Mul hakkab jooksma 13 aasta kui ma julgesin kunagi teha endale oma fotolehtede sotsiaalmeedia kanalid (siis ei olnud see veel nii tavapärane) siia Facebooki ning Instagrami ja too hetk tundus see nii suur samm. Mu eri kontodel on kasvanud jälgijate arv nüüdseks kõigis kokku 14 000 jälgijani. Aga alguses, kui täitus 100 jälgijat, tundus see mulle täiesti uskumatu ja ma olin nii õnnelik selle üle, et keegi tahab minu tööd pildis näha ning on neid, kes tahavad minu kaamera ette tulla. Ja ajas on see rõõm kasvanud koos teiega.
Aastad on läinud ja inimesi juurde tulnud ning ka neid, kes pildistama jõudnud. Teid on nii palju ja suhtkoht tean hulga inimesi, keda ma kunagi kohanud ei ole aga kes on alati minuga siin kaasas ning vaatab mida ma postitan ja stoorydes teen. Aegajalt ka neid, kes kirjutavad või mingitele teemadele reageerivad või stoorydes nii armsalt südameid mu asjadele laovad. Ja alati tunnen eriti rõõmu, kui ma seal stoorydes veidi lobisen ja jälle mõne küsimustiku panen ja on neid, kes vastavad ja neid vastuseid on alati endal ka nii põnev jälgida. Sest need küsimustikud näitavad kui erinevad inimesed on ja kui erinevates maailmades me tegelikult elame. Ja nende küsimustikega on viimasel ajal selline tore asi olnud, et ka mehed on hakanud vastama.
See maailm on kõik nii huvitav, sest need jälgijad, keda ma ikka ja jälle ennast jälgimas näen on nagu pikaaegsed tuttavad, keda ma paljudest kunagi kohanud ei ole. Aga te olete olemas ja te olete kaasas. Aga erilist rõõmu ma tunnen siis, kui just needsamad pikaaegsed jälgijad lõpuks ka minu juurde pildistama jõuavad, kes on nagu läbi aastate minuga koos kasvanud. Need on alati kuidagi nii erilised kohtumised, et sa nagu tead inimest aga samas pole elus kordagi varem näinud aga see teeb nii head meelt lõpuks silmast-silma kohtuda.
Ka pildilolija on üks neist ja ilmselt üks minu kõige pikaaegsematest jälgijatest peale mu enda isikliku tutvusringkonna, sest Instagramis on ta pannud meeldivaks pildi alates teisest postitusest. Ta on alati kaasas olnud ja pole vist postitust või stooryt mis tal vahele oleks jäänud. Ja ammu ootasin teda pildistama, sest alguses ta lubas endale kingi teha 50 juubeliks, kui mingi 10 aastat tagasi kuskil kommenteeris aga nüüd ta lõpuks tuli ja tegi kingi endale oma 55 sünnipäevaks. Ta on 13 aastat kaasas olnud minu teekonnast.
Mul on viimasel ajal hulgi sattunud neid pikaaegseid jälgijaid tulema, kes 10 aastat siin olnud ja lõpuks minuni jõudnud. Huivtav on olnud see, et 10 aasta ongi reaalselt julgust kogutud, et tulla, samas, kui oleks võinud kohe tulla ja oleks olnud need 10 aastat varasemad pildid ka ja mind ega ka iseennast kartma ei pea. Nooremaks ei jää meist keegi. Kaua sina siin olnud oled ja mõelnud tulla?
Eriti tänulik olen alati veel neile inimestele, et kui keegi otsib fotograafi ja mul on siin toredaid inimesi, kes mind soovitavad isegi kui nad pole mind kunagi kohanud. Vahest ma näen, et keegi kuskil soovitas ka mind ja siis alati panen ise südame ja kirjutan aitäh juurde, sest ma päriselt ka olen südamest tänulik.
Aga kõik mu püsikliendid, kes ikka ja jälle tagasi tulevad on nagu vanad head tuttavad ja alati läheb jutt edasi sealt, kus eelmine kord pooleli jäi ning kelle eludele ja tegemistele ka mina kaasa elan, samamoodi nagu nemad siin minu asjadele.
Aitäh kõigile, et olete ja eriti neile, kes tulete. Olete minu jaoks kõik olulised, isegi kui me kunagi ei kohtu.
Aga mis see elu ilma unistusteta on ja järgmine eesmärk võiks ju olla nii Facebookis endas ning Instagramis endas eraldi mõlemal kontol 10 000 jälgijat. Oleks ilus ja saaks Instagramis ka subscriprionsi privaatsema sisu jagamiseks teha.
