Tihti me näitame inimestele endast neid külgi mis on positiivsed, rõõmsad ja ilusad, luues teatud illusiooni. See on mingil kujul meie kaitsekiht olla valguses ja tahta näidata ennast armastusväärsena ning vajadus meeldida ja olla aktsepteeritud. Aga kõigil on alati ka pimedam pool, kus on meie elu poolt tekkinud haavad, armid, pettumused, haiget saamised, käitumismustrid ja kinnistunud valed mõttemallid, mis on osaliselt välja kujunenud juba lapsepõlvest ning ka teistest inimsuhetest. Kui meis hakatakse läbi nägema seda poolt, siis muutume haavatavaks. Aga see on üks osa meie tõelisest minast, mis on tõde. Me ei saa anda edasi pooltõde, sest on olemas ka täielik tõde sellest, kes me päriselt oleme. Pooltõega ei jää püsima ükski suhe, sest koguaeg on midagi varjatud ja peidetud ning sellega me lükkame eemale ja eraldame teise inimese endast ära. Kui teine inimene ei saa seda päris tõde siit siis läheb ta seda otsima varem või hiljem mujalt, kus seda talle pakutakse. Tihti märgatakse seda liiga hilja siis kui enam tagasiteed pole.
Raske on näidata seda päris tõde ja olla kõige haavatavam, võttes ennast hingeliselt päris alasti teise inimese ees. Lihtsam on alati ju müürid ees hoida ja olla pidevas kaitse- ja ründepositsioonis. Ja kui sa näitadki ennast alasti ja see inimene keerab selja, sest sa ei meeldi talle selles täielikus tões, sellena kes sa päriselt oled, siis see on üks valusamaid kogemusi mida saada. Teistpidi aga on valus olla koos inimesega, kes näitab ainult poolikut tõde ning ei võta sinu ees end alasti ning ei usalda sulle enda tõelist olemust isegi kui sina seda teed. Aga kui sina ise näitad poolikut tõde siis saa ei saa eeldada ka seda, et teine sinu ees end alasti võtab ja su kõrvale jääb. Hingeliselt alasti näitamine on suurim usaldus mida saada ja anda ning mida tuleb osata hinnata, kus ei ole kohta hukkamõistul, naeruvääristamisel, hinnangute andmisel, ründamisel, vaid vastu võtmist teist sellisena nagu ollakse. Alasti olek on see, mis pakub päris lähedust.
Aga kui sa võtadki riski olla alasti teise inimese ees ja see talle päriselt ka meeldib, siis on see maailma ägedaim asi. Sa võid olla täielikus tões iseendana oma heleda ja tumedama poolega ja sind võetakse sellena omaks. Sind ei karistata ega mõisteta hukka iseendaks olemise eest. Hingeliselt alasti olek nõuab julgust riskida aga see annab ka meile võimaluse elada täiega ja kogeda tõelist armastust, mitte seda mis on koguaeg poolik. Aga kas poolikult ja turvalisemalt on parem elada kui see, et päris tões kogeda hingelist vabadust olla päriselt see kes sa oled isegi kui sa oled haavatav? Olla vaba. Olla armastatud ja aktsepteeritud. Olla alasti iseendana ennast armastades saad sa pakkuda ka teistele tõelist armastust. Seega lubage olla endal alasti ja päris tões.
Pilt minu buduaari ja akti koolituselt.
