On hetki elus, mis tulevad ehk vaid korra aga jäävad meisse igaveseks. Naise beebiootus on just selline aeg. Mitte ainult seetõttu, et see toob maailma uue elu, vaid seetõttu, et see muudab naist. Rasedus pole pelgalt meditsiiniline seisund vaid sügav kehastumine, protsess, kus keha ei täida lihtsalt oma bioloogilist eesmärki, vaid loob uut elu aga ka uut tähendust naise olemusele. Selles kehas, mis venib, muutub, avaneb - selles peitub vaikne vägi.
Me räägime tihti beebist, kes on tulemas aga vähem räägitakse naisest, kes on juba kohal. Temast, kes kannab seda elu. Temast, kelle keha töötab päeval ja öösel, et luua uut inimest. Temast, kes ehk kahtleb, kas ta on ikka veel “tema ise”, kui peeglist vaatab vastu midagi võõrast. Aga just see “midagi võõrast” on sageli kõige ehtsam sina.
On lihtne keskenduda sellele, mis on ees: sünnitus, emadus, elu uues rütmis. Ent vahel tasub võtta hetk, et jäädvustada ka see, mis on praegu – see naine, kes sa praegu oled. Naine, kes ei ole kadunud, vaid saanud juurde kihte, sügavust, tähendust.
Kui sa lased end selles hetkes näha (kaamera ees või lihtsalt iseenda silmis), märkad ehk midagi ootamatut. Mitte ainult kõhtu, mis kumerdub, vaid keha, mis hoiab endas kahte südant. Keha, mis loob elu, ei ole kunagi lihtsalt keha. See on tempel. Iga venitusarm, iga kõhukumerus, iga venitusarm räägib midagi suurt: "Ma suudan."
Rasedus ei võta midagi ära – see annab juurde. See ei muuda sind vähem naiselikuks, vaid rohkem. Mitte nõrgemaks, vaid tugevamaks. Ja see hetk, kus sa selles kehastuses oled, väärib mäletamist. Mitte selleks, et näha “milline sa välja nägid”, vaid et meenutada, kui palju sa endas kandsid – sõna otseses mõttes ja tähenduslikult.
Me unustame vahel, et ka ema on inimene. Naine. Tunnetega, hirmude, unistuste ja vajadusega olla nähtud. Me keskendume nii tihti lapsele, et naine tema kõrval jääb tahaplaanile. Aga tõde on see – sinu lugu loeb ka. Sinu keha, sinu teekond, sinu hetk.
