See on hästi huvitav, kuidas buduaaripilte pildistama tulles naised tegelikult kardavad vaadata iseendale otsa, astudes stuudiosse kerge kahtlusega – kas mind üldse pildistada saab ja kas minus on üldse midagi, mida pildile püüda? Ja neid on palju, kes kunagi ei tule ja ennast ei ületa, kantuna ennast sellest hirmust. See täiesti põhjendamatu hirm, mis tuleb sageli enda varasemate kogemuste, ühiskondlike ootuste või kriitilise sisekõne seisukohast. Kõik see, mis on aastate jooksul enda sisse talletatud ja õpitud. Jah naise sisekõne, mida endale räägitakse on aastate jooksul õpitu tulemus.
See sisekõne, mida naine endaga kaasas kannab, võib olla kõige karmim kriitik. Sõnad, mida kuuleme lapsepõlves, võrdlused, mida kogeme ühiskonnas ja ootused, mida iseendale seame – need salvestuvad meisse nagu nähtamatud kihid. Küsimus on, kas me märkame seda ja kas võtame selle osas ka midagi ette, et muuta oma uskumusi iseenda kohta.
Kui aga naine tuleb minu juurde pildistama ja astub minu objektiivi ette, hakkab nende kihtide alt tasapisi nähtavale tulema midagi uut ja see ei ole ainult hetk, kus kaamera püüab kinni välise vormi – see on väga tugevalt kohtumine naise oma sisemaailmaga ja oma mustritega. Midagi, mida mina näen pildistamise ajal naisega toimuvat ja neid muutusi, mis naises aset leiavad. Vahest on mõni muutus nii tugev, et tuli minu juurde nagu üks naine aga lahkus hoopis teine ja see on võimas kogemus ka minu jaoks, mida näha, kuidas üks fotosessioon võib inimeses muutusi esile tuua.
Buduaaripildistamine pole ainult fotode tegemine, see on kohtumine oma tõelise minaga. Kaamera ei otsi ideaali ega täiuslikku poosi – see otsib päris inimest, tema olemust ja lugu. Objektiivi ees olemine võib olla nagu peeglisse vaatamine täiesti uuel tasandil. Kui peegel on igapäevane ja harjumuspärane, siis kaamera toob nähtavale nüansid, mida me ise enam ei märka, ei näe ega endas vaadata ei oska. Need pildistamised näitavad, et meis on palju enamat kui harjunud “mina”, mida me igapäevaselt peeglist vaatame.
See on justkui identiteedi dramaatiline nihkumine – mitte selles mõttes, et inimene muutub täiesti kellekski teiseks, vaid pigem avaneb tema ees uus vaade iseendale. Pildistamise käigus toimub tegelikult eneseavastamine: naine seisab oma tõelise olemuse ees, ilma filtriteta ja tajub, et temas peitub ilu ja jõud, mida ta seni endas vaadata ei osanud.
Pildistamine on teraapiline kogemus. See on võimalus lahti lasta rollidest ja maskidest, mida elu on sundinud kandma ning see annab võimaluse taastada minapilti – näha end mitte ainult kellegi tütre, ema, partneri või töötajana, vaid naisena, kes on terviklik oma emotsioonide, lugude ja unistustega ning kelle keha väärib samasugust tähelepanu, hoolt ja armastust nagu kõigi teiste. See kogemus võib taastada minapildi viisil, mida ükski peegel ega kompliment ei suuda. See annab tagasi julguse, eneseväärikuse ja sisemise rahu. Buduaarifotod muutuvad mälestuseks aga ka tõestuseks: mina olengi piisav, juba praegu, just sellisena.
