Paljud arvavad, et buduaarisessioonile tulevad ainult naised, kes tunnevad end oma kehas hästi ja kellel enesekindlusega probleeme pole. Omast kogemusest aga naiste pildistamisega, tuleb naine sageli buduaarisessioonile hoopis siis, kui ta tunneb, et on iseendast kaugenenud. Pigem tullakse, et saada kontakti iseenda kehaga ning iseenda sisemise tundega enda suhtes.
Elu viibki meid vahepeal endast eemale. Emadus, töö, stress, läbipõlemine, suhete muutused ehk kõik need hetked, mis nõuavad meilt nii palju, et ühel hetkel märkame, kuidas meie enda vajadused on jäänud kuhugi viimasesse järjekorda. Keha muutub millekski funktsionaalseks, tööriistaks, mis peab vastu pidama, mitte millekski, mida kogeda, nautida või hellalt märgata. Elu lihtsalt juhtub ja ei tunta enam päriselt ühendust sellega, kuidas oma kehas olla.
Samas sageli pole asi üldse selles, et midagi oleks valesti. Objektiivselt võib kõik korras olla ja nähakse hea välja, hoolitsetakse enda eest ning elu toimib aga seesmiselt ei tunta ennast enam päris iseendana. Mitte, et keha oleks probleem, vaid sellepärast, et suhe oma kehaga on muutunud kaugemaks.
Minu jaoks on buduaarisessioon hetk, kus astutakse korraks välja kõigist rollidest, mida igapäevaselt kantakse, sellest ema, partneri, töötaja, organiseerija, hoolitseja rollist ja ollakse lihtsalt päriselt sina ise kohal iseendana. Naised ei otsi tegelikult fotosessioonilt muutust välimuses, vaid nad otsivad muutust iseenda sisemises tundes. Seda tunnet, mis ütleb: “Ma tahan tunda end iseendana.”, “Ma tahan jälle tunda end naisena.”, “Ma tahan tunda end atraktiivsena.”, “Ma tahan tunda end elavana.”. Nad ei tule pildistama selleks, et näha teistsugused välja, vaid nad tulevad selleks, et tunda midagi, mida nad pole võib-olla ammu tundnud. Ja see on täiesti loomulik. Me kõik kaotame end vahepeal ära. Me kõik vajame vahel ruumi, mis aitab tagasi tulla. Sest tihti ei tule naine pildistama sellepärast, et ta juba armastab oma keha. Ta tuleb sellepärast, et tahab selle tundega uuesti ühendust leida.
Näiteks alati kui mehed kingivad oma naisele buduaarisessiooni siis minu jaoks ei ole seal taga kunagi ootust, et mees näeks oma naist seksikana. Mees on kogu selle asja puhul täiesti kõrvalseisev tegelane ja neid pilte ei tehta kunagi mehe jaoks. Sessioon on ainult naisele, tema kontaktile ja tundele iseendast. Sellest tuleb aru saada, et see on naise hingega tegelemine, mitte kellegi teise ootustega. Pilte tehakse naise enda jaoks ja tema üles tõstmiseks ning tema toetamiseks.
Kokkuvõttes tahab naine tunda end jälle naisena. Atraktiivsena. Elavana. Iseendana.
