Mu sisse on kogunenud eilsest tänaseni nii palju emotsioone, et ei teagi kust otsast alustada, sest ma ajan juba vahepeal üle ääre. Ma ei saa jätta teile kirjutamata oma eilsest akti ja buduaari pildistamise koolitusest, kuigi mul on üle tüki aja üks nädalavahetus iseenda jaoks olles tegelikult maakodus ja peaksin tööst välja lülitama ja puhkama. No vähemalt alustasin hommiku meres ujumisega ja panen Instagrami stoorisse mõne pildi teile ehk ka 

;). Aga näitan teile ühte pilti, mille tegemise kohta ma ütlesin, et ok teeme siis ühe pildi meeste rõõmuks ka, kuna ma suures osas eriti ei poolda neid kaks-kolm naist koos pilte, sest nende piltide sisu ei ole tavaliselt see mida minu hing tööna teeb aga siin üks pehmem minu nägemus asjast, meeste rõõmuks. Mehed kohapeal olid ka õnnelikud.

Aga eilsest koolitusest. Mu enda jaoks oli väga positiivne emotsioon, sest kokku sattus nii tore seltskond ja oli naeru, juttu, arutlemist ja meeletus koguses pildistamist. No ja muidugi ma rääkisin vist palju ka ning üritasin edasi anda oma töö olemust ja sisu kuidas mina seda näen ja teen, nii nagu mina oskan. Ma kohapeal, päeva lõpus, küsisin ka tagasiside, et kuidas tundus ja kas jäite rahule ning nii tore oli kuulda sõnu, et pole osanud nii palju oodatagi ning sai rohkemgi veel. Üks koolitusel osaleja, naisterahvas, järsku kõval häälel ütles, et issand mul sai elu esimest korda mälukaart täis. Tal polnud teist kaarti kaasas ning istus siis veidike maha, et midagigi kaardilt kustutada, et saaks veel pilte teha. Aga tõesti nii äge oli :).

Ja selles üle ääre ajamisest ka. Kuna ma peale koolitust sõitsin maale ära ja alles öösel kell pool 1 tegin igaks juhuks oma e-mailid lahti ja sinna oli tulnud üks kiri, millest ma teile kirjutan hiljem aga sain öösel silmad märjaks. Kirja saatjale vastan millalgi ka ;) Siis ärkan hommikul üles ning mind ootab postkastis kiri ühel koolitusel osalenult:

"Hommik!

Ma tean, et läksid maale ja puhkad ja lülitad end välja see nädalavahetus, aga ma lihtsalt pean kirjutama!

Ma vaatan pilte ja ma olen niiiii rahul, et ma eile tulin. Kui ma vaatan mingeid pilte, siis tulevad kohe meelde sinu õpetussõnad ja kuidas käisid modelli sättimas - pead, juukseid, jalgu jne.

Mu lemmikpildid on kui üks modell oli valges ruumis paljalt tooli peal kägaras ja mul on nii hea meel, et sa tulid ja ütlesid, et teate, kaotage see kampsik ära, siis saate head pildid 😀

Ma eile pool õhtut laadisin pilte arvutisse ja vaatasin ja proovisin mõnda juba töödelda, ja ma nii armusin mustvalgetesse piltidesse ja ausalt, mul pole sõnu 😀

Läheb nii kaua aega, et lõpuks kõik pildid läbi käia ja kuidagi tekitada mingi väiksem kui 1500ne komplekt lemmikutega 😀

Aitäh sulle nii ägeda päeva eest ja tead, 100% tee selliseid päevi uuesti! Ma arvan, et igaüks, kes tuleb koolitusele koos sinuga, saab meeletu kogemustepagasi ja seda kindlasti ei kahetse!"

Ning veidi kirjutas veel hiljem omavahelises vestluses: "Nagu sa ise ütlesidki, siis sa teed oma tööd sellise kirega, seda on tõsiselt näha. Mitte ainult siis kui sa pildistad, vaid ka siis kui sa räägid sellest. Sellise kirega, naeratus näol 😀 Nii lahe tõesti! Sa oled nii lahe naine 😀 Kui ma kunagi julgust saan, siis tulen kindlasti pildistama sinu juurde 😀"

Ma vist hakkan vanaks jääma, et teiste inimeste sõnad minu silmad märjaks teevad. Ja siis see salapärane kiri täiesti võõralt inimeselt, mis öösel mu e-mailile tuli ja ma siis hommikul lugesin kõval häälel selle teistele ka ette ja poole teksti pealt hakkasin niimoodi nutma, et vaevu suutsin teist poolt tekstist sõnu lugeda ja neid välja hääldada. Aga see on äraütlemata suur tänu minu poolt, sõnad mis lähevad hingepõhjani välja.

Ja ütlemata suured tänud meie fantastilistele modellidele, kes olid kõik maailma tasemel