Kuidas seda järjejuttu siis nüüd alustadagi: "Kui inimene teeb plaane siis jumal samal ajal naerab!" on pealkirjaks minu loole.
Kui ausalt otsast peale hakata siis kõik minu sees kogu selles loos on saanud idanema juba vähemalt 10a. tagasi. Kümme aastat olen unistanud ja rääkinud, et ma tahan minna palverännakule ja mitte usulises mõttes vaid pigem spirituaalses ja enda jaoks hingelises mõttes kui ka kindlasti füüsilises, no ja see lihtsalt on nii tore asi. Ja no kui jutu lühidalt teeks siis ütleks, et nüüd need kümme aastat on möödas ja siin ma olen aga no, et mitte asja enda jaoks lihtsaks teha siis tulgu seda juttu ka siis veidi lugemiseks kuna mul siin omad inimesed on palunud jagada ja kliendid, kes viimane kuu mu juures käinud on ja juttu sellest tulnud on, on ka soovinud, et ma jagaks siis ikka siin teiega ka. Ma küll suht rangelt hoian joont, et enamasti jagan neid ilusaid pilte teistest inimestest ja muud sodi ma siia oma lehele eriti ei postita, rääkimata isiklikust maailmast mida pea üldse sotsiaalmeedias avalikult pea ei jaga, et las siis seekord erand rikub seda reeglit.
Kui korra ka lapsepõlve hüpata siis meenub, et aastaid kaks kuskil sai Pirital Top'i kirikus pühapäevakoolis vabatahtlikult käidud, sest see lihtsalt oli tore ning kunagi sai unustatud, et tuleb ka prints valgel hobusel ja viib mind kiriklikule laulatusele, kui ma 20 algusel Kaarli kirikus leeris käisin (praegu aru ei saa mis selle kiriku fenomen mu jaoks too hetk oli, sest suguvõsa kirik oli pigem olnud Jaani kirik varasemalt ja olen korduvalt mõelnud elus, et miks ma ennast leeritada ja ristida seal ei lasknud aga no noor ja loll vist) ja ennast ka seal ristida lasin. Aga no elu teeb alati omad korrektuurid ja pigem olen ma liikunud spirituaalse või hingelise maailma mõtestamise teed enda jaoks ja usun, et iga inimene on ise oma elu looja ja igaüks areneb ja elab nii nagu tema oskab ja suudab.
Nüüd tuleks siia kirjutada neid elu tõdesid, et kui sa millestki unistad siis ela, nüüd ja kohe praegu. Edasi elus ei ole midagi lükata ja nii paljud unistused jäävad tegemata. 10a. sellest minu täna alanud rännakust unistada on ka pikk aeg ja paar kuud tagasi tundus see ikka veel unistusena, kuigi kummalisel kombel on läks see viimase aastaga minu sees nii intensiivseks ja kõik märgid mis minuni aina tulid ja ütlesid, et mine, nüüd on aeg ja nii kui kuu tagasi piletid ostsin siis tundus see endale nii sürr. Enne kui ma pildistasin ja muud elu elasin siis paljud ei tea ka seda, et mul oli 17a. oma reisifirma ja ma olen palju reisinud aga sellist reisiootust on mul elus vähe olnud kui seda reisi ma nüüd ootasin. Kodus naerdi, et ma iga päev lugesin päevi millal minek on. Ja teate ma särasin üle pika aja nagu päike ja olin lihtsalt nii õnnelik. A ja tähtis küsimus ka siia juurde mida pea kõik on esimesena küsinud: "Kas sa lähed üksi?". Jah ma tulin üksi aga sellest juba teine päev järjejutus räägin edasi, et miks ja üldse on palju kirjutada, juba raamatu materjal tuleks kokku.
Aga nendest tänastest plaanidest siis kuidas jumal minu üle naerab. Ma tean, et caminole minek saabki olla ainult plaanivaba aga noooooo esimene kohalejõudmise päev võiks ju ikka plaani järgi olla. Algas kõik Tallinna lennujaamas, kus ma ei jõudnud ära imestada turvakontrolli järjekorda ja kui palju inimesi seal oli. Nagu vasikad kevadisele põllule kõik, peale karmi talve ja pandeemiat, lahti lastud ja kõik olid kuhugi teel. Esimene ülla ülla oli siis kui lennuk hakkas liikuma 45 minutit hiljem plaanitust. Noh sellest oli ausalt täitsa suva kuna Bergamos ümber istudes oligi mitu tundi aega. Aga no kui me maandusime ja telefon tegi till-till ja teavitus, et 75 minutit hilineb ka järgmine lend oli minu plaan aknast välja lennanud. Võtsin piletid nii, et maandun 1h ja 15 minutit enne Porto katedraali sulgemist, et jõuan täpselt enne sulgemist sinna ja osta palverännuks vajaliku passi, mida tahetakse enamasti ainult sealt müüa. Mis seal siis ikka, mõtlesin et mitu tundi veel siis passida ja lähen olen rahulikult ja söön ka kõhu täis business lounges, mis oli selline business lounge kuhu ma enam tagasi küll minna ei taha ja ei soovita kellelgi teisel ka. Ma ei viitsi kõigest kirjutada aga kogu asja peale oli mul pärast Portugali poole lennates kergelt süda ka paha.
Noh jõudsin siis Portosse mis on minu Camino alguspunkt Santiago de Compostelasse, kust ootab mind 10 päevasel reisil tipa-tapa umbes-täpselt 260km. Aga tahtsin siin alustada ikka katedraali juurest ja no, et viimane ots ka ikka oleks lõbus ja tore siis teed küsides nii juhuslikult katedraali juures metroost suunati mind ümber teisele poole rajale kui oleks pidanud lihtsalt trepist üles minema ja tegin õnneks mitte väga pika lõbusõitu rongiga veel otsa. No kuna terve päev on olnud minu plaan näha siis katedraali kasvõi väljast ja enda ning ka teie jaoks pilt teha siis ühe korra saate ära arvata, kas ma katedraali nägin. Kui ma olin paari minuti kaugusel katedraalist nägin nurga peal lahtiolevat turismiinfopunkti, kuhu no nii põnevuse otsimiseks läksin uudishimust uurima (ise teadsin küll et ei saa), et ega nad juhuslikult ei müü. Sealt sain tädilt "no no no " katedraal kinni ja passi saab ainult sealt. Aga ma olin tsipa targem ja tegin doktor googlega lendu oodates selgeks, et on üks alberque, kust saab ja lasin tädile sinna helistada ja üle kinnitada, et jah üks selline koht eksisteerib Portos, kus saab kella 21.00ni passi osta ja tädi sai ka tänu minule targemaks ja linna tundma. No katedraali vaatamisest ei tulnud miskit välja kuna jalad selga ja selle alberque poole punuma kuna kell oli juba 19.30. Sinna küll oli kõigest mingi 2,5 kiltsa siis see läks lenneldes. Seal onu vaatas kahtlaselt ja väga murelikult otsa, et ega ma veel sinna ööbima ei taha jääda ja enne, kui olin uksekella vajutanud, nägin küll silti - sold out. No ja kui ma päevaplaani juurde tagasi jõuan siis oli mu plaan täna juba oma 30kiltsa õhtuga visata aga kuna alberqued on lahti 21.00ni siis vaatasin ruttu, et 5,6 kiltsa kaugusel on järgmine ja lendasin käbe sinna, et enne 21.00 kohal olla. Tänane ööbimine siis maksab mul 10 raha ja piltidelt saate näha, lugeda, mis, kus ja kuidas.
Nii nüüd mõni siin toas juba norskab (peab vist need kõrvatropid ikka kotist üles otsima) ja aitab esimese päeva sissejuhatuseks teile küll... Kui homme õhtul elus olen siis jätkan ja stoorides kui hakkamist on siis näitan rännakust jooksvalt pilte...
